Uncategorized

Võistlused ongi ukse ees

Mäletan nii erksalt seda, kuidas ma nii ootasin seda dieedil olemist… Aga juba kohe-kohe ongi esimene võistlus. Võistlusdieedil – ei, ma ei nälgi. Ma usun, et ma söön rohkem kui su elukaaslane. Aga no see selleks.

Mida siis üks võistlusdieet endast ette kujutab?

Kuna minul pole nii palju ülekaalu (loe: rasva), mida maha võtta, siis sain dieeti pidama hakata suhteliselt hilja – 14. jaanuar. Alustasin 60,1 kg pealt ja eeldatavasti oleks vaja silma järgi (loe: karmi treeneri pilgu läbi #TEAMREINART – Peep) maha saada 5–6 kg. Kaloraažilt hakkasime vaikselt alla tulema ja kaal kenasti langes ja langes ja langes. Elu kui lill, eksole. Vaid toiduga. Mitu kuud sai ilusti vaid toiduga mängitud, ei pidanud mingit jooksmist, ellipsit või kõndi lisama. Kõik sujus kenasti.

Ongi lill, kui järgida 100% kava, siis see toimibki, mitte et, ah savi, teen ühe võileiva või söön 10 pähklit lisaks, et mis see mulle ikka teeb. Jah, võib-olla üks kord ei teegi, aga asi on põhimõttes. Asi on selles, et miks seda vormi siis üldse teha?

Tahad minna lavale sama vormiga nagu dieedil olles?

Või niisama rapsida seda tuima kardiot hommikust õhtuni?

Mis mõte sellel kaalulangetamisel siis üldse on?

See on sama, et oh, tahaksin kaalust megalt alla võtta. Elukaaslane teeb kõik toidud kaasa tööle, näeb haigelt palju vaeva, kulutab aega ja raha ja siis süüakse lisaks igast kräppi. No fuck, keda sa petad? Vaid ennast. Seega dieediga peabki olema järjepidev.

Mida ma olen selle dieediga õppinud?

Seda, et mul on olemas tahtejõud, mida ma pole enda puhul varem täheldanud. Jõud, mis tuleb minu seest ja see tahe tõestada endale, et olen suuteline enamaks. Olla parim versioon endast nii välimiselt kui ka sisemiselt.

Okei, praegu ei saa öelda, et ma oleksin sisemiselt ilgelt armas inimene. Kui mul vanasti oli mingigi süütenöör, siis enam ei ole seda ka. Iga asi ajab vihale, selleks ei pea olema midagi suurt, piisab nt diivanipadja asendist. Okei, päris nii hull see asi ka pole, aga ilmselgelt olen ma sellest teest korraks ära väsinud. Jaa, see on olnud tore, see on pakkunud mulle naudingut. Aga enam mitte. Mu kõht on nii tühi, et tahaksin ära süüa kõik 10 krõpsupakki järjest. Tahaksin minna poodi ja võtta just selle pooliku arbuusi, lüüa sellele lusikas sisse ja süüa see üksinda kõik otsast lõpuni ära. Peale selle tahaksin veel kõik oma 10 kg šokolaadi nahka pista. Aga no reaalsus on see, et ma seda ei tee. Keelatud vili on ju alati magusam. Tahaksin minna oma mehega restorani sööma ja nautida meie igakuiseid tähtpäevi – leiame alati midagi, mida tähistada. Ja perega minna ja nautida nii, et ei peaks iga päev toitu kaasa tegema.

Jah, mulle see kõik meeldib. Meeldib kaaluda, mässata. Aga ma hetkel tunnen, et ma olen nii väsinud. Hommikul voodist tõustes jalad liiguvad reaalselt aegluubis, ei saa neid liikuma, nii raske on lihtsalt nii vaimselt kui füüsiliselt.

Aga ütleme nii, et minu dieet on ikkagi väga lihtne võrreldes teiste inimestega, keda ma tean, kuid inimesed on erinevad, kehad on erinevad ja rasvaprotsent samuti. Nimelt kuu aega oli vaid soojenduseks 15 min kardiot. Aga nüüd, enne esimesi võistlusi, on ühel vabal päeval juures 30 min kardiot + iga trenni lõpp 20 min. See ei ole mitte kui midagi – see on ideaalne, kui keha allub.

Aga raske on, meeletult raske mulle endale. Mega unekas all the time, arvestades , et pagan ca. 8-10h päevas. Kõndida on nii raske , et keegi võiks mind kuskil kelgul taga lohistada. Iga asi ajab nutma – jep, ma ei tunne end isegi ära. Ja no siin palju asju veel. Aga mis ei tapa, see teeb vaid tugevaks!

Söön ma 1800 cal, mis on minu kohta vähe, alustasin maha tulemist ca 2800-2600 cal pealt. Aga lõpp paistab ja enam pole palju jäänud. Tuleb vaid elada toidukorrast toidukorrani, võistlusest võistlusteni ja ma usun, et varsti imestan ise ka, kui suure tee olen läbinud ja võin enda üle uhke olla.

Ja need kaagutajad, kes iga päev, appi, sa oled veel pisemaks jäänud ja isver, milline sa välja näed, ma ei saa aru, mis teil viga on? Ma olen jumala okei kaalus, mul on lihtsalt rasvaprotsent madal. Ei ole alakaalus, kõik on timm.

Selle asemel, et olla toetav ja öelda midagi kaunist, tuleb vastik trotsi ja kadedust täis lause hoopis. Aga no mis teha, me olemegi kõik ju erinevad.

Jäta need kommentaarid endale ja ela nii, et sa ise oled õnnelik 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga