Pilkavad kommentaarid, milleks?

Olen ajaga õppinud teiste suhtes igati mõistev olema. Küll aga ma ei saa aru sellest, et miks peab olema ülbe ja negatiivse suhtumisega? Jah, ma olin isegi 13–17aastasena ehk võib-olla veidikene ebameeldiv, kõrk ja ülbe väga paljudega, kes mulle ei meeldinud, ja üleüldse nähvasin palju, aga see oli kindlasti tingitud minu noorusest, aga kes meist ei oleks olnud? Ja ma siiani väga kahetsen, et ma selline olin. Leian, et vigadest peaks õppima ja ennast parandama.

 

Enam ma tõesti ülbet käitumist ei seedi, tekib kohe tõrge selliste inimeste vastu, kes nii teevad. Näiteks mõned päevad tagasi mängisime seltskonnamängu ja pidime valima pealiku, võib-olla olete kuulnud Indiaani pealiku mängust. Olgu öeldud, et selles mängus olid esindatud noored ja meie emade-isade vanused inimesed. Üks rõõmus ja aktiivne naine pakkus juba esimese ringi ajal välja igasuguseid variante, et kes ja miks võiks olla ja nii saigi pealik esimesel ringil välja valitud. Tuli järgmine ring, et valida uus indiaani pealik ja naine teatas, et voh, too võiks olla, teda ei arvaks kindlasti ära ja üks kutt ütles selle peale: “Et, mis asja, et sulle meeldib siin käsklusi jagada või?”” Oleks see siis öeldud naerulsui ja meeldival toonil, aga ei, see oli kõrk ja ennast täis. Mul oli naisest nii kahju ja kui poiss oleks veel midagi taktitundetut öelnud, oleksin ma oma suu lahti teinud.

 

Miks te inimesed olete nii ebameeldivad ja üleolevad?

 

Ja siis veel üks kurb juhtum… Korraldasime üllatussünnipäeva, mõtlesime, et teeme seekord alkoholivaba peo, tennis, grill, saun ja mõnus seltskond. Aga keegi ei osanud aimata, et õhtu lõpuks peab helistama kiirabisse. Ja see oli veel pealekauba 1. aprillil. Noh, kes see ikka sellise asjaga naljatab, aga mehed olid saunas ja järsku, kutsuge kiirabi, Paul (nimi muudetud) minestas. Lapsed veel naljatasid ega võtnud asja tõsiselt, et hahaa – aprill. Ma siis viskasin köögis noa käest ja tormasin alla. Paul oligi pikali maas, ta oli saunast välja tulles minestanud. Helistasime ruttu kiirabisse. Kui tavaliselt vajub inimene minestades kokku, siis Paul kukkus otse nagu pingviin maha ja kahjuks nii kurvalt, et kolm esihammast tuli välja. Kuidas on võimalik täiesti kainena sedasi kukkuda? Aga näete on ja õnnetus ei hüüa tulles.

Sõber käis arsti juures ära ja siis seadis sammud apteeki, et omale antibiootikumid välja osta. Apteeker vaatab siis talle otsa ja küsib: “Kust sulle need välja kirjutati, Wismarist või?“” Saate aru, mis ajast on see apteekri asi, kes need kirjutas, teiseks, kust kohast võetakse selline eelarvamus, et kui on näos paar kriimu ja hambad eest ära, siis on kohe narkar või joodik?

 

Ligimene võib nii uskumatult ebameeldiv olla, et kurb hakkab. Ühtlasi ajab see mind maru vihaseks, aga ma ei saa ju kahjuks teisi muuta. Kui see oleks vaid minu võimuses, muudaksin kõik inimesed postiiivsemaks, rõõmsamaks, sõbralikumaks ja teistest hoolivamaks. Kui kaaskodanikul pole hambaid, ei tähenda see, et ta on narkomaan, ta võib olla hoopis väga edukas ettevõtja, pereisa ja ülimalt suure südamega inimene. Kui inimesel pole jalgu, siis võib-olla ta päästis lapse elu, kes hüppas auto ette, ja jäi seetõttu oma jalast ilma. Kui kellegil ei ole juukseid või on kuskil arm, siis ehk ta on midagi suurt läbi elanud. Kui te ei tea inimese lugu, siis ei ole ka vaja halvustaval toonil sõna võtta. 

Jutul lõpp.