Õnn pole saavutus , vaid sinu loomus

See, mida nimetatakse ühiskonnaks, kultuuriks, hariduseks…

Ühiskond ootab, et sa elus edasi pürgiks, ta aitab sul ambitsioone luua. Ambitsioon tähendab aga seda, et elatakse lootuses, elatakse homses, aga miks? Võiks ju olla olemas vaid tänane päev. Just ainult praegune, see ainuke aeg, kus sa oled olemas. Kui tahad elada, pead elama, kas nüüd või mitte kunagi.

Kuid ühiskond muudab su hoopiski ambitsioonikaks. Sulle surutakse juba lapsepõlves asju peale. Kohe,  kui kooli lähed, hakatakse sulle õpetama, et hakka kellekski, saa rikkaks, võimsaks ja kui oled tark ja õpid, saad õnnelikuks. Keegi ei räägi sulle, et sul on juba olemas võime olla õnnelik. Räägitakse hoopis, et õnnelik saad sa olla alles siis, kui täidaksid mõned tingimused: suur maja, ropult raha, vinge ja võimas auto, kaunid firmariided… Et alles siis saad olla õnnelik.

 

Vale puha! Õnn pole selliste asjadega üldse seotud. Õnn pole saavutus, vaid sinu loomus. Vaadake loomi – nad on ilma rahata täiesti õnnelikud – või kas või loodust. Kui puud ja lillled poleks õnnelikud, siis nad ei õitseks. Neil on vaja õitsemiseks hoolt ja toitu.

Ainult inimene pole õnnelik, sest ta elab oma ambitsioonides, mitte reaalsuses. Tõelise elu asemele on tulnud sümboolne elu. Paljud ju arvavad, et armastamiseks on vaja raha. Tegelikult on see hoopis vastupidi. Armastada võib lihtsalt niisama. Kui sa aga arvad, et armastus nõuab raha ja hakkad seda taga ajama, siis ükskord on sul see raha küll olemas, kuid ennast tunned tühjana, sest sa raiskasid hulga aastaid raha kogumisele, selle teenimisele, aga armastust pole. Raha on olemas, aga armastada sa ei oska. Raha on vaid võimu märk.


Jah, raha eest saad osta asju, aga sa ei saa osta armastust. Sa võid omale osta naise, see aga pole armastus. Naine ei tule sinu juurde seetõttu, et ta sind armastab, vaid sinu raha pärast. Ja kas see on true love? Vaevalt küll.

Tuleb hoida rohkem oma südame ja vähem oma pea poole. Pea on lihtsalt üks osa sinust, aga süda? Süda on terviklikkus, alati kui midagi teed, teed ju seda mingi tundega. Või kuidas?

Ühesõnaga, ma tahan vaid öelda, et mulle on jäänud mulje, et õnnelik inimene ei meeldi mitte kellelegi, vaadatakse kõrvalt, et issand, miks sa oled nii õnnelik, mis sul viga on? Meie ju roomame põrgus, viletsuses. Kuidas sa üldse julged olla nii õnnelik ja leida igast asjast midagi head?

 

Olge rohkem õnnelikud, nähke head, tehke head ja ärge olge kadedad, kibestunud ja ennast täis – see ei vii mitte kuskile. Seda on lihtsalt kurb ja valus pealt vaadata. Olge õnnelikud teiste saavutuste üle, mitte ärge tehke neid maha. Olge siirad, mitte taga selga õelad. Armastage teisi ja sind armastatakse vastu.

 

Ela hetkes ja õnn tuleb ise!