Mu silmad on avanenud

Taban end viimasel ajal nägemas asju, mida ma varem pole märganud. Kas asi on selles, et see puudutab mu hinge enam või milleski muus, seda ma ei oska öelda.

 

Mul on siiras rõõm näha inimesi jõusaalis treenimas. Ma ei mõtle tavainimesi (see on muidugi ka tore), vaid just inimesi, kellega on mõni raske õnnetus juhtunud või kes on mõne haiguse küüsis. Mõni päev tagasi nägin jõusaalis esimest korda ratastoolis meest, kes tegi ülitublisti trenni. Kohe soe tunne tekkis teda pingutamas nähes. Mul on nii hea meel, et inimesed, kellega on miskit juhtunud, leiavad endas jõudu tegutsemiseks, et saada ree peale tagasi. Teevad seda, mis annab neile jõudu. Suur-suur respekt.

 

Ja samas ma näen jõusaalis ja tänavapildis vanemaid härrasid, kes näevad oma vanuse kohta vapustavad välja. Või siis teistpidi noori-vanu, kes on rasvunud. See pole just kaunis silmale vaadata.

Kuidas küll inimesed, kellega on midagi juhtunud ja kellel on võib-olla raske emotsionaalselt ja vaimselt, leiavad siiski selle jõu, et end vormis hoida. Aga inimesed, kes on täiesti terved ja elujõulised, lasevad end lihtsalt käest ära?

Miks?

Kas sa tunned ennast hästi, kui sul ripub õllekoht üle püksiääre ja rasvatissid on pluusi alt näha?

Kui ma vanasti sellisele asjale tähelepanu ei pööranud või ei märganud, siis nüüd jääb kõik silma ja see on päris nutune vaatepilt.

Kas tõesti peab selleks, et oma toidulaud ja liikumine kriitilise pilguga üle vaadata, peab midagi enne juhtuma?

 

Ma leian, et ei pea. Suuremal osal inimestel puudub igasugune tahtejõud. Nad mõtlevad, et ah, homme hakkan korrektselt toituma. Aga siis ostavad salaja poest endale ikka kappi ahvatluseks komme ja muud head ja paremat. Aga keda nad niimoodi petavad? Ise ennast ju vaid. Ja siis halavad, et tahaks alla võtta. Tahaks näha sama hea välja, kui mõni nende iidol. Või ei leia aega, et trenni teha. Ei leia aega, et sööki kaasa teha. Ära otsi vabandusi ja ära hala, vaid tegutse, see kurtmine ei vii sind paremasse vormi, ega aita kaalu langetada.

 

Eelneva jutu lõpetuseks tõstatangi küsimuse: kas sa hoolitsed enda eest teiste jaoks? Kõike, mis sa teed, teed ju ikkagi enda pärast. Enda hea enesetunde nimel. Või noh, võib-olla tõesti meeldib kellelegi rasvunud peegelpilt, aga ma usun, et neid inimesi on väga vähe.

8 thoughts on “Mu silmad on avanenud

  1. Kui inimene tunneb ennast oma kehas häati ning tema tervis on korras kuigi ülekaalus, siis ei näe mina mingit probleemi 🙂

    • admin says:

      Ei olegi probleemi, ma ei mõtle lisakilodest mis on 5-10 ja rohkemgi.
      Ma lihtsalt kardan juba teiste pärast vist rohkem kui peaks, et mis hädad võivad hakata peale. Aga see oli mul mõttes vaid 🙂

  2. Minu meelest näeb tervislik iga inimese juures erinev välja. Vormis ja treenitud olemine ei võrdu alati sellega, et inimene on tervislik. Ja need, kes on veidi suuremad, ei ole seda ilmtingimata sellepärast, et nad pidevalt maiustusi kapis hoiavad või trenni ei tee ja endast ei hooli.

    Kehakaalu mõjutavad nii paljud erinevad asjad ning see, et sul on hea meel näha nähtavate haigustega inimesi jõusaalis on tore, aga … Sa ju ei tea, ehk oli mõni neist silmnähtavalt ülekaalulistest noortest depressioonis või oli lapsepõlves üle elanud mõne trauma, mis isegi ei luba normaalselt treenida. Kunagi ei tea (kui ei küsi).

    Sellised mõtted tulid su postitust lugedes. 🙂

  3. Priit says:

    TahteJÕU puudumine pole siin suurim põhjus. Küsimus on tahtmises endas. Võib ju olla tahtmine, kuid alles siis tuleb küsimus tahtejõust. Mõnel on hirm ebaõnnestuda, mõnel hirm saada naerualuseks jõusaalis, mõnel on varasemast narrimisest ja koolikiusamisest arusaam, et paksuna peab õppima elama õelust välja kannatades.
    Salaja maiustamine on tegelikult okei, kuid emotsionaalne söömine on juba midagi, millest võiks rääkida. See on juba psühholoogiline nähtus ja millegi tagajärg, mis on põhjustatud sellest, et inimene pole rahul millegagi (nt oma kehaga kasvõi) ja stressiseisundis saame söömisest seda natukestki rõõmutunnet. See on omaette teema…
    Paljudel puudub kogemus ja teadmine järjekindlast pingutust nõudvast spordist. Kui tahtmine on olemas, siis tahtejõu leidmine on väiksem mure, kuid me peame märkama ja aitama neil esimesi samme teha. Meie ülesanne on olla toeks inimestele, kel olemas tahtmine, kuid segamas veel hirmud, oskused ja teadmised. Kellel poleks olnud kõhe või kahtlev seisukoht päris esimest korda trenni minna? Meenutage ja olge enda vastu ausad. Paljud meist läksid seetõttu, et kästi. Või siis keegi kutsus ja tiris kaasa. Aga kui polegi mitte kunagi kuskil trennis käinud?
    Mugavustsoonist välja saamine käib alati mõne tõukejõuga, sealt edasiminek on kergem. Kui inimesel pole tahtmist liigutada ja vaatab suits ees ja õlleklaas käes sporti, siis on see tema valik. Oluline on, et tema ei õelutseks inimeste kallal, kes püüavad reaalselt vaeva näha ja meie ei peaks endast kehvemaks inimesi, kes veel pole leidnud teed sportlike harrastusteni. Lahterdamine kahjuks tekitab vastasseisu. Sina Kadri-Ly oled inspiratsiooni ja eeskuju rollis – ole Sina selleks positiivseks jõuks siinkohal, kes tõmbab inimesi kaasa liikuma. Koleda keha ja rasvunud peegelpildi näited võivad inimestele hoopis haiget teha ja see ei pruugi aidata. Selle rõhutamine ongi see, mis toidab ülekaaluliste halba enesetunnet.
    Tore, et jagad oma mõtteid, usun et see blogi on paljudele abiks.
    Su kõige suuremad õnnestumised ootavad veel kindlasti ees, edu!

    • admin says:

      Täpselt nii ongi. Ega ma ei peagi kedagi kehvemaks vaid lihtsalt kurb on vaadata inimesi, kes lähevad lihtsamat vastupanu teed. Ja ma leian, et antud postitust lugedes, saab inimene lugeda just seda mida ta ise soovid, olgu see siis positiivne või negatiivne. 🙂

  4. k says:

    kuidas viimasel ajal või üldse on nii kibestunud ja halvustavad postitused inimeste vastu, kes pole sinu moodi. haiguse alguses tundusid kuidagi etemad postitused a mida aeg edasi, seda veidramaks läheb.
    olen norm kaalus, a sellist kangihullust ka enda maitseks ei pea.
    a noh, inimesed on erinevad.
    rohkem ikka sallivust ja enda ümber head näha, mitte teisi inimesi halvustada. kord on potid mustad, kord on inimesed paksud.

    • admin says:

      Pole ma mitte kedagi halvustanud, pigem on see kuidas keegi seda postitust näeb, kõik on vaid heas võtmes.
      Inimesed ei peagi olema kõik fitnessi vormis , ega peagi mõtlema ega punnima end sinna, kuna ega see pole ka tervsilik.
      Lihtsalt kurb on vaadata, et inimesed ei liiguta end üldse, ei jaluta, sõida rattaga, jookse vaid istuvad kiirtoidukohtades ja pugivad ja kehakaal tuleb juurde, nad võivad olla väga õnnelikud inimesed, seda on mõndade silamdest näha, aga mul lihtsalt kurb mõelda, mis tervise jamad sealt võivad hakata kooruma.

      Kaunist päikselist nädala jätku sulle ja kõike parimat 🙂

Comments are closed.