Mis tunne see siis on !?

Minult on palju küsitud, et mis tunne Sul siis on kui Sul on vähk ja mida Sa läbi elad?
Teate, ei olegi nii hull olla vähiga, enam mitte väga, kui aus olla.
Eks olgem ausad, et alguses on see eitamise faas on päris pikalt, et see ei saa ju ometi minuga juhtuda?See on halb uni ja ma ärkan ülesse ilusal kevadisel päeval ja kõik on bueno.Aga no lõpuks saab karm reaalsus su kätte, eriti siis kui on vaja operatsioonidel käia ja kui arstid Sulle räägivad, et ravi annab Sulle hetkel maksimaalselt 5a elada, et me ju ei tea kas see Sulle mõjub või ei, seda näitab vaid aeg.
Vot siis on see hetk kus Sa taipad, et houly shit, see ongi karm  reaalsus.See hetk Sa võtad oma niinimetatud roosad prillid eest ja tajud kõike, isegi õhk mis oli ennem ruumis nii nähtamatu, muutus paksuks ja Sa ei suuda hingata, pildi silme ees võttis värelema ja kurku tekkis klomp.See oli hetk kus jalge alt kadus maa ja see hetk Sa ei teadnud enam isegi mis saab siis edasi.
Et kas nüüd siis elada päev korraga või pigem lüüa käega ja lasta kõigel minna?Olen siiralt aus, et olen mõelnud, et tuhkat seda pole vaja ravida kui juba küljes, igal ühel on antud oma teekond , aga see on vaid hetkedel kui Sa tõesti näed vaid kõike halvana ega püüagi head näha.Lihtsam on alati lüüa käega ja kahjuks väga paljud seda teevadki.
Aga teades mind, kes näeb alati milleski head siis siin olukorras ongi vaid üks viis, kindlal sammul edasi, raskused ei peata mind.
Samas ma nüüd armastan öelda, et igaühele antakse ette sellised raskused mida Ta suudab kanda!

Tähtis on saada oma haigusega sõbraks ja hakata temaga koos elama.Muudmoodi see lihtsalt ei ole võimalik.Sa ju armastasid end ennem, miks Sa siis nüüd peaksid vähem end armastama?Nüüd just peab end veelgi enam armastama.

Ma võibolla jätan mulje alati, et kõik on meeletult hästi ja ei virise.Aga uskuge mind sisimas on päevi kus tahaks vaid nutta, päevi kus tahaks karjuda, et miks just mina?Päevi kus tahaks lihtsalt omaette olla teki sees, nii , et keegi ei näe , ei kuule. Päevi kus tahaksin, et keegi armas tuleks ja paneks käe õlale ja küsiks, et kuidas Sa end tegelikult tunned?

Mida ma siis päevast päeva tunnen?
Kuna süstin end  3 korda nädalas.Siis samal päeval süstides ja järgmisel päeval on meeletu peavalu nagu keegi taoks haamriga vastu pead.On meeletu väsimus, isegi kui olen maganud keskelt läbi 8-12 h ööpäevas on tunne hommikuti, nagu oleksin mitu ööd jalgadel olnud. Põhi mure minu jaoks on muidugi mälu , õudukas! Alguses oli naljakas, et kuidas saab niimoodi unustada , aga noo for real ma räägin pikad jutud maha ja siis homme küsin sama asja ja juba õhtul küsin uuesti ja siis meenub , et ahjaa ma juba seda küsinud , et vastus tundus tuttav.Seega palun ärge pange pahaks, et ma unustan.Või kui lähed kööki , et midagi võtta siis poole teepeal on juba asi ununenud ega meenugi.Aga sellega harjub nagu iga asjaga siin elus, tuleb vaid tahta sellega leppida , küll asjad muutuvad kunagi ka paremaks.

 

Ma tänan neid raskusi mis on mu teel, kuna just läbi selle õpin hindama just selliseid hetki mida paljud ei kogegi.Ma siiralt loodan, et saan aidata paljudel leida motivatsiooni oma kõikidest hädadest välja tulemisesks ja unistuste täitumiseks.

Seega ma leian, et igat asja siin elus tuleb nautida ja tunnetada südamega. Hakka elama ennem kui on hilja. Täida oma unistusi, mitte keegi teine neid Sinu eest ei tee.

 

 

 

3 thoughts on “Mis tunne see siis on !?

  1. Mar Ju says:

    Kadri-Ly…2a tagasi sai mu isa ehmatava uudise-kopsuvähk…olin esimene kellele ta ràäkis…pidin kokku kukkuma,kuigi tegu polnud minuga,vaid isaga,ta mulle kõige lähedasem pereliige,seljatasime selle..2päeva tagasi sai isa uue diagnoosi…ajukasvaja…olen taas samas seisus,olen nii närvis et ei suuda nutta,mõtlen vaid…küsin iga kord,kuidas end tunneb,kuidas ta TEGELIKULT ennast tunneb,ta teab kuhu tulla kui tal on raske…
    Selle jutuga tahan jõuda sinna ,et su lähedastel on raske koos sinuga,keegi ei tea mis sinuga tegelikullt toimub,mida tunned,tahad…tähtis et sul on olemas keegi kelle õlal nutta,kellele saad kurta,keda “tampida”,kui selleks tekib soov.Oled hea näide neile,kes löövad käega ja arvavad et elu ongi läbi…Nagu näha siis pole ju…oled elad hingad,naeratad,nutad ja kaebad kui vaja!
    Tubli!

    • Marju, siiralt tunnen kaasa ja ma loodan ,et tal on tahtmist paraneda ja usub enda paranemisse.Mõtlema peab vaid positiivselt, ei tohi stressata ja ülerabada end.
      Pidage vastu!

  2. Tubli oled 🙂 Olen ise ka selle emotsiooni, et terve maailm jääb seisma üle elanud… et veelkord tubli oled 🙂 Lugesin su blogi nüüd otsast otsani läbi ja lisasin feedlysse ning nüüd ootan huviga uusi postitusi ja vormipilte jms. Edu tegemistes ja jõudu ja jäksu ja kõike muud ilusat

Comments are closed.