Meil kõigil on soove

Meil kõigil on soove, mille täitumist tahaksime näha. Kuid vähesed meist saavutavad selle, mida  soovivad, sest nad tegelikult ei püüdle unistuse poole.

 

Minu unistus on jõuda lavale enda parimas versioonis. Jah, ma võib-olla arvasin, et lihaste kasvatamine on tunduvalt lihtsam, kui see tegelikult on. Ei kujutanud ette, kui palju on vaja jõusaalis aega veeta, et midagi muutuks. Kui palju on vaja süüa, et lihas kasvaks. Mõnikord on hommikuti tunne, et ma lihtsalt ei suuda süüa. Istun ja istun seal laua taga ja sunnin ennast sööma. Ja see lihasvalu on teinekord nii vastikult rõve, et hakka või nutma, eriti kui olen saanud eelnevast trennist sellise powerʼi sisse, et olen ainult raskuseid tõstnud ja tõstnud. Vaesed lähedased, kes minu hala ja häda peavad kuulama. Või siis, kui ma olen trenniga jälle üle pingutanud ja olen surmväsinud ning süda on paha. Aga kõige selle juures meeldib mulle siiralt see, mis ma teen.

 

Meeldib näha enda keha muutumas (kuigi olgem ausad, ma ei pane seda muidu väga tähele. Pigem siis, kui vaatan vanu pilte või keegi teeb märkuse mu keha kohta).

Täna nt õlale lendamist tehes nägin esimest korda, et ohoo, mulle on beebiõla lihas kasvanud. Olin nagu väike laps, kes hüppas peegli ees ja lõi hüpates kandu kokku.

Selline muutus on minu jaoks täielik motivatsioonilaks ja teeb tõsiselt õnnelikuks.

Samas kui mõni teine lause võib jalust niita päris pikaks ajaks. Näiteks tahtsin kord poseerimistunnis ausat vastust, et kas üldse nii lühiajalise treeningu ja minu vormiga on mõtet sügisel üldse võistlema minna. Ise tahtsin ausat vastust ja sain ka selle, et ega minu vormiga ei lähe ju võitma, sest vastas on ikka aastaid treeninud inimesi. Jah, no mida ma siis sealt loota soovisin, et jaa, Kadri, muidugi lähme lavale, et sa heas vormis. P.S., ega ma nii lilledes ka ei ela. Kahjuks mul ei kasva lihas nagu mõnel teisel, aga teen selle nimel kõik, et areneksin. Samas ma annan endast liiga palju ja tunnen, kuidas tervis kannatab, õigemini annab tunda, et tõmba hoogu maha. Seda näevad ka pereliikmed, kui ma kuskil zombina liiklen.

 

Tegelikult on jutt jumala õige, et ravi ajal keha niikuinii võitleb ja on n-ö stressis ning ma oma trenniga teen omale sellevõrra enam ju liiga.  Jah, mu enesetunne on mingiks hetkeks täitsa halb, aga samas mulle nii meeldib ja ma naudin treenimist südamest. Seega mul on kohati nii rõõmsaid kui ka kurbi hetki, kus vägisi tulevad pisarad silma ja mõtlen, et ah savi, ma lihtsalt ei jaksa edasi pürgida, sest enesetunne on nii võimatult halb, et lööks käega. Aga ei, ärkan uuel päeval ja olen tänulik ilusa elu eest. Kusjuures ütlen seda endale naeratades ja sellest rõõmu tundes veel mitu-mitu korda.

Ma ju teen seda kõike vaid endale. Ma ületan enda hirme ja vaatenurki ning ma tean, et võidust tähtsamad on emotsioonid ja teekond. Ma ei võrdle end teise inimesega… Iga inimene on ainulaadne.