Kuidas ma end kehvasti tundsin.

Vahepeal on väga palju juhtunud. Olin ju mõni aeg tagasi ilumessi reklaamnägu. Tänu Marimelli blogile jäin seekord korraldajatele silma mina. Nende arvates lihtsalt leid “tänavalt”, nagu nad kevadmessi nägusid, kellel aitavad oma unistusi täide viia, nimetavad. Ühtlasi sooviti mind 12. mail sealsamas ilumessil intervjueerida.

 

Alguses pidin varuma ühe tunni, ajakavas oli minu ajaks märgitud 13.30–14.00.

Ise veel mõtlesin, et oh kui tore, et tõesti neid huvitab see, mis minuga on toimunud, kuidas mul läheb, kas unistused on täitumas, kuidas on mu mõtlemine muutunud jne.

Aga tegelikkus oli see, et kell 13.30 ei toimunud midagi, me rõõmsalt istusime juba ammu-ammu lava juures. Kell oli siis juba 13.45 ja ma mõtlesin, et hmm, kas see on nüüd tahtlikult ära jäetud või mis toimub? Vaatan telefoni, keegi helistanud ka polnud, et no ju siis on ajakavas miskit nihkunud. 13.55 vaatan, et juba pannakse lava uute asjade jaoks valmis, et mind jäetigi vahele, noh mis teha. Mõtlesin veel, et no miks te siis mind siia kutsute, endal ajakavas intervjuu kaanemodelliga. Võtsin siis lõpuks telefoni ja helistasin korraldajale Katrin Piheldale, et mis toimub, ma juba ammu ootan , et kas ajakavas on muudatusi.

Tema selle peale, et ma arvasin, et sa jääd hiljaks.

Appi, mida vastust, kas mina pean tõesti teada andma, et olen nüüd siin? Esiteks oli jutt, et tule varem, teiseks polnud informatsiooni, kus pean olema ja kuhu tulema. Olin algusest peale lava juures, kuna seal ju pidi see toimuma. No ja siis vastati mulle, et jajaa, kohe teeme ära.

Ženja Fokin kutsus mind kuskile Blenderi kohviku nurga peale istuma, küsis minult kolm küsimust (kõige rohkem neli minutit kestis see) ja võtsime ühe Blenderi ingverišoti ja oligi kõik ja juba ta kiirustas järgmist asja tegema.

 

Okei, ma ei tea, kas ma olen imelik või intervjuud ongi sellised?

Ma saan aru, et ajakava muutub, aga kas seetõttu peab keegi teine end tundma ebamugavalt?

Igaljuhul ma lootsin, et nii, nagu räägiti mulle, siis nii ka tehakse.

Seega mu elu esimene intervjuu andmise kogemus kukkus välja vales kohas ja 30 minuti asemel oli kolm küsimust. See oli minu jaoks kahjuks ääretult ebameeldiv ja kurb kogemus. Ühtlasi oli piinlik ühe oma parima sõbranna ees, kes sõitis lausa Haapsalust kohale, et mind kuulama tulla.

Oleks siis pärast korraldajatelt järgnenud vabandus, aga ei, seda võibki ootama jääda.

Või reageerin ma kuidagi üle? Kuidas te end tunneksite? Ma igat ebameeldivat tunnet ka kahjuks vältida ei saa ja seetõttu pidin ka kirjutama. Päikest 🙂

5 thoughts on “Kuidas ma end kehvasti tundsin.

  1. Kethi says:

    Kahju, et su esimese intervjuu kogemus just selline on, see esimene kord on justkui kõige erilisem, sellist kogemust pole aga isegi kunagi tunda saanud. Antud olukorras oleks viisakas olnud, kui korraldaja selgitab, miks nii juhtus. Suurtel üritustel juhtub alati ettenägematuid asju.
    Väikesed nipid, mis mind on aastatega aidanud:
    1) Küsin korraldajalt enne üksipulgi läbi, millest me räägime, kus toimub, kes mind kuulab, mis on intervjuu mõte, mis sõnumit edasi kanname, kui kaua me räägime.
    2) Kõige olulisem on see, kuidas mina olukorrale reageerin. Ehk siis, kui 30 minutist sain rääkida ainult 4 minutit, siis olgu nii, teinekord olen targem.
    3) Selle 4 minuti jooksul räägin seda sõnumit, mida mina tahan edasi anda, seostan küsimuste vastused enda looga.
    4) Teeme sulle ägedama intervjuu, palju mõistlikumas kohas, kus inimesed kuulavad sind, mitte ei tuhla Ilumessi saginas erinevate bokside vahel ringi.Kus sina saad enda lugu rääkida.

  2. :) says:

    Tere, Kadri-Ly!
    Olen Sinu blogi suure-suure sümpaatia ja huviga mõned kuud lugenud ning igati imetlenud. Kahju, aga et nüüd sellise kahetsusväärse juhtumi puhul esimest korda kommenteerin. Tahtsin öelda, et kindlasti ei reageerinud Sa kuidagi üle ning alati on väga-väga valus ja kuidagi reedetuse tunne, kui äkitselt n-ö kardinad avanevad ning “suure heategevuse” nimel tehtu alt tegelik pale ja tegelikud eesmärgid ning suhtumine avalduvad. Väga inetu ja tobe on selline hoolimatus ja pinnapealne snobism. Vaadates aga teisest ja märksa positiivsemast perspektiivist, siis olen tänulik, et Sa selle kogemuse kirja panid, sest nüüd on (vähemalt minu puhul) palju enam tahet mitte kunagi mitte kellegagi nõnda käituda. Ehk et nagu kuulus tsitaat ütleb: “Don’t smile because it’s over. Smile because it happened.”
    Airi. Ka inimene tänavalt.

  3. Endel says:

    Tere lp. Kadry-Ly. Ei reageeri Te üle ühti. Absoluutselt väär käitumine korraldaja poolt. Ka ise tunneks samamoodi ja ehk annaks tagasiside ka korraldajale.

  4. A says:

    Avalik materdus pole mulle kunagi meedias meeldinud, samas mõistan pahameelt. Vahel on mõni asi korraldatud teistmoodi, samas ise ka väga kõrgeks ei saa minna nõudmistelt vaid tuleb eluga rahul olla.mitte pahaga.ise olen tele kõnes mini intervjuu andnud ning küsimus teema vastused sai enne läbi mõelda. Ning ühele kunagisele portaalile oma loo küsimused mailitsi varem vastanud. Ka ühele blogijale, kes kunagi vandus alla vähile olen väikse jutu andnud. Homme on parem päev ja küll nad vabandavad, a kui ei, oled ühe kogemuse võrra jälle rikkam.:)

  5. Ma says:

    Ma ausalt arvan, et sa oleksid pidanud teadma andma, et oled kohal. Ka oleksid nad ise võinud helistada ja uurida, kus oled. Võõraga kohtudes ikka helistad ju üle ja annad teada, et tere, olen kohal, kas kohtumispaik ikka sama jne.

Comments are closed.