Kui on aeg lasteaeda minna

Pikalt mõtlesin, et millal oleks siis õige aeg lapsel sammud lasteaia poole seada.

Kas alles siis, kui ta saab kolmeaastaseks või vaadata lapse järgi?

No ütleme nii, et kui laps on seltsiv ja saab iseendaga hakkama, siis oleks ju omavanuselised mängukaaslased igati omal kohal. Seega mõeldud-tehtud, saatin avaldused lasteaedadesse. ühest valitust lasteaiast, kus mu armas pisi-Karlikene nüüd esimest päeva on, sain kohe kiirelt jah-vastuse ja arve meilile.

Hommik algas meil suure rõõmuga, et emme, me ju lähme lasteaeda. Mina siis, et jaa, lasteaeda kahekesi lastega mängima ja sööma. Karlile muidugi ei mahtunud see pähe, et kuidas saab lasteaias süüa? Et võtame ikka kohukese, munad ja jogurti kaasa, et tal kõht tühi, aga pikka veenmise peale saime need ikka koju jätta. Kui pärast kolmeminutilist autosõitu lasteaia ette jõudsime, oli Karli nägu tohutut põnevust täis: „Emme, vaata! Seal saab turnida ja liivakast on ka, jeeeeee, lähme juba!“ Teate, milline kergendus mu sees korraks oli ja siiras rahulolu.  Ta oli kohe nõus mängima minema, uudistas kõik mänguasjad läbi.

Suvel algab seal lasteaias hommikusöök, mida ma kusjuures peale lõunaune kardan sama palju, kell 9.00. Kuna kodus ta ei viitsi ise süüa ja on harjunud, et kuskilt kõrvalt lendab midagi head-paremat suhu (loe: ema toidab). Jah, see mu enda rumalus, aga siis ma tean, et lapsel on kõht täis ja tuju hea. Kuid tulles tagasi lasteaia hommikusöögi juurde… Pakuti putru moosiga, millest kolmveerandi ta endale kenasti sisse vohmis. Juurde sai veel saia munavõiga, mis kahjuks kaubaks ei läinud. Aga vähemalt sõi ise. Ehk see kambavaim on lasteaias hea, üks ees – teised järel. Kui kõhud olid ilusti täis, suunduti mängima. Mina aga pidin riietusruumis istuma, et Karl harjuks, et mind ei ole koguaeg seal. Tore on siis istuda ja kuulata, mida mu väike präänik seal räägib ja kas ka mind otsib.

Tunni aja jooksul kuulsin vaid, et õpetaja, mul on pissihäda ja näe, vaata, emme läks ära, pole hullu.

Kell 10.25 tulid lapsed jookstes riietusruumi. Kui Karl mind märkas, hüüdis kohe: „Oi, emme, ma ei taha koju minna!“

Ega tegelikult polnud plaaniski, kiire riiete vahetus ja õue mängima. Siiras rõõm oli näha , et lapsele meeldib, seltsib teistega ja kuulab õpetajate sõna.

Õues on hea turvaline neil joosta seal. Liutorudest alla lastes on pehme pinnas all vastu võtmas, seega tõeliselt lapsesõbralik ja hea. Ja igati mõnus on veel see, et pisikeste mänguplatsile paistab kohe hommikul päike! Mis saaks veel parem olla?

Kuidas on teil möödunud lasteaia esimesed päevad? Kaua pidite ootama, et jätta laps terveks päevaks lasteaeda?