Kui kõik ei lähe nagu plaanid

Uhhh, see raske öö

Üldjuhul magab Karl öösel super kenasti – kõik on lausa lust. Kuid leidub ka selliseid päevi, kus ta ärkab kell 2 öösel üles ja jaurab ning saadab mind kolm-neli korda allkorrusele juustu ja piima tooma, et temal olevat näksimise tuju ja ta ei taha magada. Siis näksime juustu ja joome piima. Järgmiseks teatab ta mulle, et tahab raamatut lugeda. Ja no muidugi me loeme siis kell 04.23 öösel kaks raamatut ja lõpuks 05.02 väikemees uinub.

Sel hetkel mõtled, et oh jah… Saan justkui sügavasse unne suikuda, kui juba kell 7.30 heliseb äratuskell. On aeg äratada Hans ja minna hommikusööki tegema. Esmalt nagu ei tunnegi miskipärast suurt väsimust ja isegi, kui oleks, ega see nii või naa midagi ei muudaks.

Ja ega see, et poja on pool ööd üleval olnud, ei tähenda, et ta hommikul kauem magaks, oo ei – muidugi mitte. Kutt on krips-kraps kell 7.42 üleval ja hüüab ülevalt, emme, tule, viime Hansu kooli. Tasub ainult rõõmustada, et keegi on super heas tujus, mis muud. Nii me siis kõik koos kooli poole sõidamegi.

Kui Hans on kooli viidud, tuleme koju ja hakkame hommikust sööma. Pärast seda väikene koristus, trenniasjad kokku ja trenni. Sõidan siis Spartasse ja mõtlen veel endamisi, et ma loodan, et Karl ikka jääb rahulikult üksinda lastetuppa mängima. Jõuame sinna, Karl on väga õnnelik ja läheb lastetuppa, kuni hetkeni, kus näeb, et garderoobi uks sulgub, ja pistab siis röökima. Mõtlen, et las natukene nutab, ei saa ju järele anda, et lähen vahetan seni riided ära. Aga ta nuttis terve minu äraoleku aja lootusetult ja kurvalt ikka edasi. Läksin ja olin siis natukene aega temaga lastetoas. Tema aga üritas alailma lastetoast põgenemiskatseid teha. Tegi värava lahti ja pistis jooksu ja nii oma kolm-neli korda. Endal selline nägu peas, et mida sa seal veel teed, tule ka, lähme koju. Siis ma mõtlesin, et okei, mis siis ikka, tänane trenn jääb tegemata, lähme siis koju.

Minnes garderoobi, et riided tagasi vahetada, tuli mulle Maris vastu ja imestas, et ma pole ikka veel trenni jõudnud. Ma mingi, et pole jah, Karl ei nõustu lastetuppa jääma. Siis mõtles Maris, et kuna tema trennini on tund aega veel jäänud, võib ta Karli vaadata seni. Kui sain uuesti jalanõud jalga ja jope seljast ära ning kapiuksegi lukku, et hakata trenni minema, tuli Karl taas nuttes minu juurde, et lähme koju. Ja seega oli asi otsustatud, et mida ma piinan last. Aga Marisest suurepäraselt armas ja südamlik tegu – aitäh, aitäh.

Sõitsime siis omadega kodupoole, kui äkki turgatas, et ema on ju linnas. Ehk tal on aega Karliga olla ja saan ikka kenasti trenni tehtud… Muidugi oli ema nõus, seega sain sõita taas  koju, viia Karli ema juurde ja siis sammud uuesti Spartasse seada.

Niisiis võttis see trenniskäik koos esimese katsega aega kolm tundi ja viiskümmend kuus minutit. Seega ärge heidke meelt, kui kõik ei lähe plaanitult. Vaatamata kõigele, mis juhtub, ei saa ma ära jätta trenni vahele, tehtud saab see igaljuhul. Tuletage endale aeg-ajalt meelde, et igaks olukorraks on mingisugune lahendus olemas!