Kuhu see kõik kadunud on?

Viimasel ajal ükskõik kus mina olen, märkan ma , et meie ümber inimesed on nii kuramuse ebaviisakad. Näiteks käies täna poes, jookseb meesterahvas poelettide vahelt minust mööda, mind tugevalt riivates, hea, et ma pikali ei kukkunud ja arvate, et sealt siis tulin lause: “Vabandust!” Muidugi mitte. Kas tõesti inimestel pole südant, austust ja viisakust? Või kui jõuad kassasse, et hakata asjade eest tasuma ja nägu naerul ütled müüjale:”Tere!” Siis ei saa sa sealt vastu mitte midagi, ei tere, aitäh või head aega.  Ma saan aru, et palk on väike ja inimesi keda pead teenindama on tuhandeid, aga sa ju reaalselt oled selle töö omale valinud, mine siis kuskile koristajaks, saad oma ette pahurdada. Ma ei tea kas ma olen ainukene imelik inimene, aga ma naeratan kõikidele ja ütlen tere, aitäh ja head aega. Viisakus ja positiivsus on kaasas minuga kõikjal ja tahan ka teisi sellega nakatada.

Kuhu on kadunud viisakus,  austus , ausus ja hoolimine? Kas tõesti ühiskond on meiega niimoodi teinud? Kodune kasvatus  puudub ? Ja üleüldse ei mahu mulle paljud asjad pähe, et kuidas mehed/naised käituvad nagu viimased mölakad.

Arvatakse, et ise võivad teha kõike mida hing ihkab aga tema teinepool, ei tohi käia seal, suhelda sellega või teha kolmandat. Miks see peab nii olema? Kas mitte ei peaks olema suhtes võrdsus?

Paljud arvavad ,aga näiteks nii, et  aia taga on rohi alati rohelisem. Aga ära hüppa teiselepoole aeda, et näha, kas see on tõsi. Tunne sellest rõõmu! Kui rohi on teisel pool rohelisem, tunne sellest rõõmu. Miks purustada kõike ja avastada, et aia taga on rohi kehvem kui oma aias?
Aga inimesed muudkui ajavad kõike taga, arvates, et nii nad saavad ehk kätte selle, mis neil puudu on.

Samamoodi minnakse ühe naise juurest teise juurde, siis omakorda järgmise ja veel järgmise juurde. Või siis vahetatakse töökohti, kuna see ei tundu nii hea, et ei tunne end seal õnnelikuna. Aga miks ei tunne? Mis on tegelik põhjus ?
Alati on ju lihtne lihtsalt minema jalutada ja jätta kõik seljataha, selleks , et leida tegelik põhjus ja see likvideerida ja edasi olla seal kus on turvaline ja sul hea olla.

Inimene on üks õnnetusehunnik ja nii on see juba olnud sajandeid. Raske on leida inimest, kes õnnetu ei oleks. Selline inimene on haruldane, et see tundub peaaegu , et uskumatu. Aga miks? Inimesed on liiga õnnetud, et seda uskuma jääda. Ja kummaline on see, et kõik tahaksid ju olla ÕNNELIKUD! Kuskilt ei leia kedagi, kes tahaks õnnetu olla. Või mina pole veel kohanud kedagi, kes tahaks olla õnnetu. Või siis leiatakse põhjus, et olla õnnetu homse pärast. Homme saab sul raha otsa, kus sa siis elama hakkad? Mida sa siis sööd?Kui saabki homme raha otsa – no siis oledki õnnetu.  Või mis juhtub 10 a pärast, kas ma abiellun selle naisega ja loon pere? Kuhu me elame lähme? Miks me muretseme tuleviku pärast ja oleme seetõttu õnnetud? Praegusel hetkel, just nüüd ja niisama ei saa olla õnnetu. Me teeme end õnnetuks, mõtleme endale välja probleeme, mida tegelikult ei ole.

Paratamatult on olukordi kus õnn seisab otse sinu ees, aga sa ei taba teda, sest sa vaatad ju kogu aeg kõrvale. Olge rohkem kohal ja hetkes. Olge tänulikud, et teie ümber on nii palju armsaid inimesi, kes teist tõesti hoolivad. Ole tänulik, et sa elad ja saad teha seda mis teeb sind õnnelikuks. Jaga oma armastust ja tähelepanu teistega.