Uncategorized

Kas kõik on nii nagu peab?

Kas ma olen õnnelik? Õnnelikus suhtes, rahul oma tegemiste ja tööga?

Kas oled endalt neid küsimusi küsinud?

Mina olen ja olen sellele vastuse juba ammu leidnud.

Kindlasti on meil kõigil oma argipäevamured, palju tööd, vale töö, naine/mees ei ole kodus normaalne, lapsed karjuvad jne – aga see on nii pisike osa sellest imelisest maailmast.

Jah, meil kõigil on need mured, suuremad või väiksemad. Muredeks saame neid alles siis nimetada, kui inimeses on ära kadunud see salapärane sära. Tee midagi, mis paneb su särama ja innustab sind.

Viimasel ajal pole mulle tänavapildis väga silma jäänud paare, kes vaataks oma kaaslast, sära silmis – jah, võib-olla mina tahan rohkem näha seda sära ja vaimustust, aga usun, et see oli kunagi olemas, see lihtsalt tuleb neis esile tuua. 

Olla koos kellegagi, kes ei pane sind tundma hästi, kes ei too su parimat poolt esile, kes ei motiveeri sind. Kelle kaisus sa ei soovi uinuda, sest ta käsi on kui telliskivi. Kes ei toeta sind, sinu ettevõtmisi, olgu selleks ükskõik mis. Ta ei ole see, kellega läheksid n-ö kasvõi maailma otsa. 

Kas see on okei, et elad koos sellises suhtes, sellise inimesega, kelle vastu sa ei tunne mitte midagi – isegi mitte sõprussuhet? Mmmm, ma usun ja saan öelda, et ei. Sellega, teed sa endale karuteene. Mõni inimene lihtsalt ei suuda lõpetada suhet, sest kardab teisele inimesele haiget teha. Või siis elatakse koos laste pärast. Või siis ei taheta üksi elada, eks neid variante on nii palju. Loodetakse, et inimene muutub jne, ei-ei-ei – vale. Sa elad kord ja oled loodud seda tegema õnnelikult, särades ja see kõik on vaid sinu enda kätes, mitte kellegi teise!

„Ela erksalt, ela täiega, siin ja praeguˮ – OSHO

Olen ennast analüüsinud ja oskan tõeliselt öelda, millist elu ma soovin. Elu, kus on kirge, armastust, emotsioone, hoidmist, teineteise mõistmist, arutlemist, naeru, ausust. Elu, kus on tunded, siirad tunded, mida kogeda.

See kõik on võimalik, kui teha õigeid valikuid ja end usaldada.

Elu ei mõõdeta mitte hingetõmmete, vaid nende hetkede järgi, mil hing kinni jääb.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga