Hüppame üle oma varju, üks, kaks, kolm

Kui paljud meist suudavad end motiveerida?

Lihtne on ju asju edasi alati lükata, et homme teen. Või kui homme pole aega, siis ülehomme. Üle oma varju hüppavad aga vähesed, pigem valitakse mingi lihtsam variant.

Kui te arvate, et mul on easy-peasy hommikul kell 5.30 ärgata, kui ma öösel ei ole saanud ühte tundigi magada, sest laps ei taha magada ja ärkab öösel igast asjade peale üles ja tagatipuks laseb voodisse, siis uskuge mind, ma tahaksin samuti edasi magada ja lihtsalt und nautida. Aga kui teha midagi enda jaoks ja asjad lahti seletada, siis on muidugi mõnevõrra lihtsam. Jah, ma olen väsinud hommikul, aga tõusen ikkagi ja lähen oma kiirkõnnile. Teate, kui hea tunne see on. Täna hommikul sadas näiteks paduvihma. Mõtlete nüüd, et panin pea padjale ja põõnasin õndast und edasi? Haha, nii lihtsalt see ka ei lähe, vastavad riided on ju olemas ja hops-hops ma jalutama end sättisingi.

Natukene veider tundub endalegi, et paduvihmas jalutamine pakub mulle suurt naudingut. Ma reaalselt laulsin mõttes kaasa oma playlistʹi ja muigasin endamisi. Siis mõistsin, et uskumatu, see, et mul on vähk, ei tähenda, et elu on läbi. Mu elu on lihtsalt suurepärane. No vaadake, ma kõnnin, hingan ja naeran.

Veel lahedam on see, et ma olen tagasi tööl. Ma suudan käia tööl, teha oma tööd täie võimsusega, käia trennis, olla hea ema lastele jne. Seega elu on fantast. Ma tahaksin teid kõiki õpetada sellest depressiivsest ja negatiivsest elust välja tulema. Kuidas küll saada teid panna mõtlema teistmoodi? See on vist suhteliselt keeruline. Ongi sellised inimtüübid, kelle jaoks on kõik jama, halb ja paha. On inimesi, kelle jaoks on kõik hästi, aga samas on nad kahe jalaga maa peal. Samuti leidub räigeid kahe persega usse, kes on endast maru heal arvamusel ja tahavad vaid teistele keerata. Kas tuleb tuttav ette? Igasuguseid inimesi on, see oli vaid väikene osa.

Jah, meil kõigil on raskeid aegu, minul ka. Eriti praegu, kui laps on haige. No kuidas ma saan hommikul või õhtul jalutama minna, rääkimata trenni tegemisest – see on peaaegu võimatu, sest laps ei maga ega lepi kellegi teisega kui minuga. Kui arvate, et mu peas pole vähemalt 20 korda päevas keerelnud mõte, et nüüd aitab, ma ei suuda, siis eksite. Kust ma võtan selle energia, et oma kahetunnise unega suudaksin teha kaks cardioʼt ja raske jõutrenni? See on meeletult kurnav, raske ja tekitab stressi, ma tunnen, et ma varsti plahvatan. Aga olgu, eks vaatame edasi, mis saama hakkab.

 

Pea püsti ja edasi, me kõik saame hakkama, kõigil on kergemaid ja raskemaid aegu!

2 thoughts on “Hüppame üle oma varju, üks, kaks, kolm

  1. Minu meelest aitab trenn just kainet mõistust säilitada 😀 Ja jalutamine vihmas- lihtsalt taevalik 😀 Mul oli mõlemal poisil tuulerõuged ja pisemal kuidagi eriti raskelt ja kui ma õhtul lõpuks pimedas sain õue jalutama minna siis see oli ikka puhastaevas 😀 Elu on ikka nii paganama ilus, kui me oskame kõike enda ümber nautida 🙂 Palju tervist pisipõnnile ja räägi lähemalt oma ettevalmistusest ja kõigest muust, sest varsti on ju lavale minek?
    Päikest,
    R

  2. See tahtmine midagi oma eluga peale hakata peab tulema seest. Elu ongi vahelduvust täis. Ei ole lõpmatuseni positiivne ega negatiivne.

    Väljastpoolt ei tule keegi kedagi õnnelikuks või rahulolevaks tegema.
    Sinu eeskuju saab olla nakatav ja sisemise motivatsiooni kahtluse juures toetav.

    Inimene on liikumiseks mõeldud ja hea, kui see teadmine ka teadvustub. Oluline pole, kuidas liikuda (st igale oma valik), vaid see, et see loomulik päeva osa on, st sisemine vajadus. Noorematel on see kerge, siis juba keha nõuab. Vanemaks saades laieneb ka mugavustsoon ning sisseharjunud käitumismustrite muutmine on juba raskem.

    Vähiga maadeldes on organism niigi topeltkoormuses ja energiat ning jõudu vähem tavapärasest. Tean. Kaklen oma viimases staadiumis sõralisega juba kuuendat aastat. Ja tunnen oma sees pidevalt sama, mida Sina. Kuid arvan, et suur osa minu võidetud lahingutest on tingitud just enesedistsipliinist (sh nii liikumine kui toitumine). Olin vahepeal pea pool aastat sent teispoolsusele võlgu, kuid jalgadele ma tõusin ja olen jälle liikumises, töös ja tegudel.

    Nii et jõudu, kannatust ja jaksu!

Comments are closed.