Head asjad vajavad kannatust..

 

Mõtted on need, mis annavad unistustele tiivad. Unistused ei ole kunagi võimatud, unistused pole kättesaamatud, unistused vajavad tahtejõudu ja inimest, kes need täide viib.

 

                                 If you can dream it, you can do it !

Kogu see mõte, et oleks tore proovida ala, mis tundub põnev teekond, algas juba 4-5 aastat tagasi. Esiteks seetõttu, et mul on meeletu lavahirm, millest oleks võimalik võitu saada, teiseks seetõttu, et saada kehakaalu juurde ja tunda end oma kehas ideaalselt ja kolmandaks inspireerida inimesi tegema seda, millest on nad unistanud ja näitamaks neile, et mitte miski ei ole takistuseks.

img_5440
Mäletan hästi päeva, kui istusin personaaltreeneri kabinetis ja me panime paika treeningplaani minu järgmiseks kaheks kuuks, et valmistada keha ette jõutreeninguteks.
See oli omamoodi aeg, sest olen terve elu olnud liikuv, aga jõusaali kohapealt täielik võhik.
Alguses treenides ja masinaid mitte tundes, arvasin end kõike valesti tegevat.
Aga saades treenerilt kiita, et mu tehnika on perfektne, andis see veel rohkem kindlust juurde, et see, mis ma teen on ikka õige.

img_6434
Päevad ja nädalad läksid kui lennates ja tahtmine näha muutust oma kehas oli suur, kuid pidin jääma realistlikuks, sest jõutrenni tehes tulevad välised muutused alles mitmete nädalate pärast nähtavale.
Olin nii põnevil ja ootasin, et millal ometi saab läbi aeg, mil mu keha on valmis jõutrennideks. Et jõuaks teha 3 seeriat ja 10-15 kordust , misjärel saaks edasi rohkemate seeriate, korduste ja muidugi suuremate raskuste poole liikuda. Ma ei arvanud üldse, et see võiks olla raske.
Pärast esimest jõutrenni, milleks oli jalatrenn – uhh… see valu on mul siiani nii hästi meeles. Hommikul voodist välja saamine ja jalgade kõverdamine tundus lihtsalt võimatu. Kuna jalad olid nii kanged ja valusad, et neid ei saanud kõverdadagi, mõtlesin, kas ma peaksin nutma või naerma. Püsti saades oli tunne, nagu kõnniksin kahe karguga. See valu kestis umbes nädala ja sellel ajal ma mõtlesin, et kui tõesti hakkab see iga kord nii olema, siis ma loobun, sest see on kohutav.
Aga tegelikkus nii hull ei olnud. Keha polnud lihtsalt harjunud raskustega ja õnneks oli selline valu ühekordne nähtus minu puhul. Nüüd, peale kõva trenni on järgmisel päeval veidi tunda lihasvalu, aga see on mõnus. Täpselt selline,et jess, sain hästi tehtud.
Ma naudin trennis olemist, olenemata sellest, kui trenni lõppedes on teinekord jalad nagu süldid ja trepist üles ja alla minemine on raske või on käed nii väsinud, et ei jaksa telefonigi hoida. Aga see tunne on nii – nii uskumatult hea.

15941947_10154915530184025_176697808_n
Põhiline, mis on muutunud, on toitumine. Koos treeneriga oleme me seda muutnud põhjalikult, samuti jälgime me igakuiselt minu kehakaalu. Kui alguses tegin trenni kolm korda nädalas, siis peagi tõusis see viie korra peale ning viimased paar nädalat juba treenin juba igapäevaselt. Ja tundub, et on ikka vähe – juba ootan ja mõtlen, kas kuidagi on võimalik ka kaks korda päevas trenne teha?
Trenn on mulle rahustav, õnnetunnet tekitav, motivatsiooni andev tegevus, see paneb mind tundma elusana.

 

2 thoughts on “Head asjad vajavad kannatust..

Comments are closed.