Eesti meister i k k a g i s t

Mina kui vana 2003. aasta Eesti meister purjetamises.

Noh, seda tuleb nüüd lugeda nii, et kõige noorem kaassõitja ja kuumadel võistluspäevadel meeskonnale vee peale valaja, aga sellegipoolest 2003. aasta Eesti meister!

Aga juttu tahtsin teha hoopis sellest, et me käisime taas purjetamas. Seekord ei võistelnud, vaid tegime hoopis sellise mõnusa pika akude laadimise nädalavahetuse.  

Neljapäeva õhtul kell 18.00 hakkasime Piritalt Naissaare suunas sõitma. Muidugi meeletu vihm, välk, pagi, aga ega see meid ei kõigutanud. Mõni tund sõitu ja juba sildusimegi Naissaare sadamas.

Juba varahommikul võtsime suuna Soome saarestikkude vahele. Hommikul oli fantastiline ilm, kell 7.15 õrn päike paitamas merd. Kui telefoni pildistamiseks välja võtsin, viskas see just enne foto tegemist pildi taskusse. Seega ei saa seda kaunist hetke kahjuks teiega jagada.

Sõit Soome saarestikku oli rahulik, saime vihma ja tuult, aga laine polnud suur, seega keegi kalu toita ei saanud ja neil jäi delikatess söömata.

Kohale jõudes ainult ahhetasin – millised saared, vaated ja sadamad. Kui te pole käinud, siis siiralt soovitan.

Eriti pean silmas neid pisikesi sadamaid, fantastiline.

Edasi liikusime neljandasse sadamasse, mis iseenesest polnud küll suurem asi, aga Jussarö saar ise oli alles midagi! Metsas kõndides näeb mahajäetud maju, hooneid, laevu – mõtlesin siis endamisi, et miks küll on need nii jäetud, sellise saare peal. Kõndisime kuskil kilomeetri ja jõudsime saare teise otsa, kust avanes imetabane kivine vaatepilt, need kõrgused ja vaated.

Ma vist võiksingi kogu aeg sellises kohas olla ja seda ilu vaadata. Minu jaoks lihtsalt silm ja keha puhkab. Mööda neid kivisi seal turnida ja nautida ümbrust. Metsa vahelt jõhvikaid ja mustikaid korjata.

Pühapäevahommikune ilm oli imeline, päike paistis, aga tuul oli metsikult kõva. Lahe peal olid kahe kuni kolmemeetrised lained, seega saime kõvasti loksuda. Hansukene jäi isegi merehaigeks, aga vaatamata sellele on hea, et kalad said delikatessi. Väidetavalt pidi merehaigusest pääsema, kui end piraadiks teha ehk siis ühele silmale klapp peale panna.

Vaatamata soojadele riietele, soojale pesule oli ikka meeletult külm. See tähendab vaid üht: sellisele retkele minnes tuleb soetada endale tormiriided ei piisa talvejopest.

Minu pika nädalavahetuse reis neljapäevaõhtust pühapäeva lõunani oli siis selline: Tallinn–Naissaare–Elissaare–Tammisaare–Jussarö-Tallinn. Kogu aeg kiirusega 8–10 sõlme läbisime 160 miili. Kogesime päikest, äikest, tormi, vihma, ohtraid laineid. Selline see purjetaja elu on, aga tõeline relax ja eemale saamine oli see küll!

Kui palju olete teie purjetamisega kokku puutunud? Kas jääte ka merehaigeks?