Tuulerõuged või hoopis…

Kui lained löövad pea peal kokku ja pind kõigub jalge all. Pole just meeldiv tunne

Kõigepealt pidin südame kõvaks tegema, et laps läks lasteaeda, need nutuhood, minu küljest lahti kiskumised. Jah, ma tean, see kõik on mööduv, aga südames oli ikkagi raske. Valus ju vaadata, kui laps mind aknale taga nutma jääb. Muidugi iga päevaga läks paremaks ja lõpuks jooksis juba rõõmuga rühma ja musitas ja lehvitas akna peal, kui ma tööle läksin. Okei – uhh, selle asjaga sai ühele poole.
Nüüd on teine tore asi, HAIGUSED. Reedel helistati mulle lasteaiast, et lapsel on 38 palavik. What?! Kuidas siis nii? Öösel ta tõesti ei maganud, kahtlustasin täiskuud. Mulle see mõjub megalt, siis mõtlesin, et äkki Karlile ka, aga no tuhkagi. Läksin siis lapsele lasteaeda järele. Järgmine päev möödus koaalade kombel, isegi tualetis ei saanud ma ilma temata käia, nii et ta mul kaksiraksi seljas ei olnud. Samas on see armas, aga teiselt poolt nii abitu ja raske tunne.
Taas kord öösel me magada ei saanud, öö peale saime sõba silmale vist kuskil 1–2 tundi, sest iga 10–15 minuti tagant: emme, pissihäda, emme, võta kaissu, emme, ära hoia kaisus, emme, tee pai, emme, laula, emme, tee pai, emme, ai-ai on, emme, mul on paha olla ja nii terve öö läbi. Teate, see tuletas mulle meelde Karli esimest 14 kuud, kus ma reaalselt ei saanudki magada, sest ta oli vaid rinnaotsas või protestis unega. Okei, ma ei saa sinna midagi teha, annan endast kõik, et lapsel oleks hea.
Ja ba-bah, hommikul jalgadel, suu ümber, kätel täpid – niii, korralik googeldamine ja sõbrannade käest küsimine läks lahti, et kas tõesti tuulerõuged?

Jah, jess – nii see polegi.
Peaksin vist mainima, et ma ei ole tuulerõugetes olnud ja kartsin seda meeletult, seega võin öelda, et uhh õnneks seekord pääsesime.
Igaljuhul ma ei saa öelda, et on kerge olla, kui lapsel on enteroviirus, kuna öösel me ei maga, päeval me ei maga ning süüa ta väga ei taha – aina leiutan sööke ja viise, kuidas toit suhu saada. Aga see-eest me saame hakkama ja oleme õnnelikud.
Ja see täpitamine, kreemitamine, zyrteki ja valuvaigisti andmine – pisikese lapse puhul on see ikka vaevaline.
Aga siiski, kes soovib, tulge külla, saate ka omale.

Ravi on läbi aga …

Rõõmusõnumid ja sõnumid, mis on pigem, et oeh, miks nii kaua…

Vahepeal sai mu ravi otsa. Juba tõesti kuus nädalat pole ma pidanud end süstima – hurraaa! Kuigi ühe aasta ja kuue kuu asemel sain ravi 1,3 aastat, loodan siiralt ja südamest, et sellest oli kasu. Pärast kompuutris käimist sain arstilt kõne, et näidud on korras ja uus kontroll on alles aasta lõpus või aasta alguses. Kui küsisin väga rõõmsal häälel, et jess, kas nüüd ma olen terveks tunnistatud, siis seda, mida ma lootsin sealt kuulda, ei tulnud. Vastus oli vaid, et raske öelda, sest kriitiline aeg on viis aastat. Oeh, viis aastat, see tundub ju lausa igavikuna, mõelge ise, ma olen siis 31aastane ja siis on ehk lootust sellest täielikult pääseda, tunda end tervena. Praegu veel kahjuks nii lihtsalt ei lähe.

Pean elama stressivaba elu, tegema seda, mis silma särama paneb, puhkama ja olema õnnelik.
Seega, mis siis ikka, elame edasi ja loodan südamest, et tervisega seoses ei ole enam tagasilööke, olenemata sellest ,et 5 on kriitiline.

On aeg tööle asuda

Tere, töö!

 

Pikalt mõtlesin, et mis ma teen, et kas ma lähen tagasi tööle või naudin veel mõni kuu kodus olemist, kuni veel lapsehoolduspuhkus kestab.

Aga teate, mõnus on see kodus olemine ja teha on ju meeltult palju, eriti kui elad majas, kus on vaja vaid tegutseda: muru niita, võsa maha võtta, koristada, triikida, pesu pesta jne. Muud argimured  veel pealekauba eksole.

Kuid siis otsustasin, et lähen räägin, et tahan tööle ikka tagasi tulla. Ühtlasi huvitas, mis siis seal selle kolme aastaga muutunud on.

Liftiga ülesse sõites oli mul isegi meelest läinud, et mitmendal korrusel mu kontor oligi, ajas ennastki naerma, aga lõpuks leidsin ülesse.

Nii hea tunne oli minna sinna, kus kõik vanad armsad näod ja nii-nii soe vastuvõtt ning kallistused.

Muidugi ringi vaadates oli meeletult palju uusi nägusid, tore-tore.

Aga tulles tagasi selle otsuse tegemise juurde. Töökohta olukorda uurima minnes tundus kõik endiselt hea ja tore ning mind oodati tagasi. Küsiti veel, et millal ma alustada tahaksin… Ma siis, et noh, teeme kohe! Mõeldud-tehtud.  Käisin korra veel koolitusel ja 15ndal oli juba esimene tööpäev.

See kena esimene tööpäev, tunne sees oli küll natukene hirmutav, kuid reaalsuses oli mega meeldiv, soe ja rõõmu täis päev. Seega ootan juba esmaspäeva suurima hea meelega.

 

Töölemineku juures ei meeldi mulle aga see, et ma ei saa oma lastega enam ööpäev läbi koos olla. Ma ei karda seda, et Hans ei saa üksi kodus hakkama, vaid seda, et koju tulles on ikkagi üllatus, et veel see ja see on õppimata, sest ups, läks meelest. Või teine variant: lendas silmadega harjutusest üle ja jättis tegemata. Tavaline ju poisslaste puhul, istu vaid kõrval ja kontrolli, siis saab kõik korrektselt tehtud.

Karlikene on õnneks hoitud, aga teda ma ei saa lasteaias ka kauem hoida kui teisi lapsi, muidu mu tibuke vaid nutab. Järelikult pean töölt imekombel turboga lastekasse talle järele sõitma, please-please, ummikud, olge minuga leebed kõik järgnevad aastad, kui ma tööl käin.

 

Aga noh, need on ju pisiprobleemid ja me kõik, lapsevanemad, peame need üle elama.

Seega – tere, töö!

Päevad vaid mööduvad ja võistlused lähenevad. 

 

Kaks nädalat tagasi hakkasin dieeti pidama. Alustuseks võtsin maha vaid 120 cal, siis langes kaal 500 cal, siis jälle tõusis 300 cal ja uuesti 200 cal ning lõpuks jäi kenasti stabiilselt seisma. Poseerides peeglisse vaadates oli muutusi veidikene näha küll, aga kaal oli sama. Aga võistlused hiilivad aina lähemale ja mina alustasin kaasvõistlejatega võrreldes dieediga väga hilja, siis oli vaja veidikene enam kaalu kärpida ja läks veel 300 cal ja 56,2 pealt on kaal kenasti langenud juba 55,3 peale.

 


 

                                                               Foto: Meelis Tomson

 

Ootan juba huviga, kuidas mu beebilihased selle õhukese kihi alt välja tulevad ja milline ma välja nägema hakkan.

Trenni teen ma endiselt, aga mitte enam kuus korda nädalas järjest,  vaid 2 + 1 süsteemis, mis tähendab, et kaks päeva trenni ja üks vaba.

Kui ma alguses arvasin, et eh, mis see dieet siis ära ole, nii või naa kõrge kalorsusega, aga no jalapäeval annab ikka megalt tunda. Tegin oma teist harjutust – hack-kükke –  ja mõtlesin pärast teist seeriat, kui oli jäänud seitse korda veel kükke teha, et ma lihtsalt jätan pooleli, ma ei suuda. Võitlesin enesega ikka korralikult, kuid sai ikka tehtud ja järgmine seeriagi otsa punnitatud. Jätkus samasugune võitlus iseendaga, kus viimastel seeriatel olid lihtsalt pisarad silmis, sest see on lihtsalt nii kuradima raske ja samas on jalad tulitamas all, aga no see on seda väärt. Pärast trenni on muidugi jälle mega tunne, et jess, ma sain hakkama!

                                     Foto:Meelis Tomson

 

Iga päev mõtlen aina rohkem ja rohkem sellele, et mul on nii hea meel, et ma leidsin ala, mida ma tõsiselt naudin, no eriti see jõusaali osa, lihtsalt fantast. Ma tunnen ennast hästi, see annab mulle meeletult palju jõudu teha ka teisi asju ja hoiab meele kogu aeg erksa ja rõõmsana. Kui isegi on kurb tuju või kodusest lastekisast veidikene meel hele, siis pärast trenni on vaim nii värske ja oleksin nagu teine inimene. Meeletult värskendav.

 

Ja mulle meeldib see iseendaga võistlemine. See, et täna ma panen rohkem raskusi ja ma suudan need seeriad lõpuni teha, kas või karjudes ja nuttes, aga ma ei anna alla. Ma ei taha olla allaandja või noh, enam see ei ole mina, ma lihtsalt ei anna alla. Ma teen senikaua, kuni saavutan selle, mida unistan, mida südamest tahan, mis paneb mu silmad särama.
Seega kullakesed, sära silmadesse ja siht silme ette!

Tere, tere, tere !

Tere, kool ja lasteaed!

 

Vahepeal on silmagi pilgutamata alanud juba kool. Uskumatu, kogu see suvi läks tõesti nagu sõrmenipsuga ja mu Hansukene läkski juba teise klassi.

Vot alles nüüd ma saangi aru, miks vanasti vanemad, vana-vanaemad pidevalt rääkisid, et aeg lendab. Hetkest, kui sa saad lapse, hakkabki aeg lendama. Müstika.

Eks see ole, et lapsevanem jääb lapsevanemaks olenemata sellest, kui vanad on tema lapsed. Igas vanuses on lapsel oma võimalused, raskused ja piirangud. Väikese lapsega väiksed mured ja suure lapsega suured mured. Aga kõige olulisem on selle juures, et lapsel on vanemaid vaja ja lapsevanematel on oma last vaja.

Väikese koolijutsi jaoks on kõik uus: numbrid, sõnad, laulud, klassi- ja koolikaaslased ja õpetajad. Pealtnäha võib-olla paistab, et see elumuutus on talle nii lihtne ja mõistetav, aga tegelikult võib ta sees möllata torm. Seega peaks lapsevanema jaoks olema loomulik oma järeltulijat armastada, hoida, mõista, temast hoolida, teda tunnustada ja igati toetada, tabada tema meeleolu ning võimaldada palju värskes õhus liikumist. Peale selle peab vanem iga päev tagama oma võsukesele kindlustunde, usalduse ja usu. Ning mis kõige tähtsam, jagada tuleb nii rõõmu kui ka kurbust ja muret.

Juba minu lapsepõlves oli meie suguvõsas kombeks pidada emadepäeva, isadepäeva, sünnipäevasid, nimepäevasid ja kõike muud, mida vähegi annab tähistada. See aastagi ei tulnud 1. september teistmoodi. Ikka pidu ja meelespidamine. Tänavu tähistasime kooliminekut aga sõprade ja nende laste ringis.

Kui tavaliselt olen usin perenaine, kes teeb kõik ise, siis seekord mõtlesin, et proovin ära Amps Cateringi. Ja nooo okei, tegin ka natukene ise ehk siis pakkusin alustuseks soojaks söögiks brokoli-lillkapsa püreesuppi suitsukana ja kukeseentega.

 

Võin vaid öelda, et Ampsust tellitud toidud viisid kõigil keele alla. Absoluutselt viimane kui üks asi laual oli ideaalne. Muidugi mina oleksin tahtnud, et tiigerkrevetid tšilliga oleks olnud vürtsikad, aga noh, see on pelgalt minu arvamus.

1.Magus-hapu kanavarras
2.Grillitud hiidkrevetivarras tšilli, laimi ja kookosemarinaadis

3.Anžoovis värske kartuli ja vutimunaga, Filosink meloniga röstitud saial ja  rostbiifirull mädarõika ja toorjuustuga näkileival

(teisel pildil, mis ennem veel mainimata jäi )
1.Piprasalaami päikesekuivatatud tomati ja brie juustuga röstitud saial

2.Juustu-jalapeno salat krõbedas korvis ( olgem mainitud, et see oli enamuste lemmik)

Magustoiduks pakkusin ma Järve Amps Cateringi poolt tehtuid maasikad šhokolaadis ja enda meisterdatud rummipalle.

 

Mõnus oli istuda laua taga, head toitu süüa ja lauamänge mängida. Selliseid õhtuid peaks olema rohkem, kus kõik head ja lähedased inimesed saavad kokku ja naudivad õhtut. Ma lihtsalt armastan selliseid kokkusaamisi enim.

Kallid lapsevanemad, kelle lapsed läksid lasteaeda ja kooli, kaunist uut algust teile ning kindlat ja rõõmsat meelt!

Eesti meister i k k a g i s t

Mina kui vana 2003. aasta Eesti meister purjetamises.

Noh, seda tuleb nüüd lugeda nii, et kõige noorem kaassõitja ja kuumadel võistluspäevadel meeskonnale vee peale valaja, aga sellegipoolest 2003. aasta Eesti meister!

Aga juttu tahtsin teha hoopis sellest, et me käisime taas purjetamas. Seekord ei võistelnud, vaid tegime hoopis sellise mõnusa pika akude laadimise nädalavahetuse.  

Neljapäeva õhtul kell 18.00 hakkasime Piritalt Naissaare suunas sõitma. Muidugi meeletu vihm, välk, pagi, aga ega see meid ei kõigutanud. Mõni tund sõitu ja juba sildusimegi Naissaare sadamas.

Juba varahommikul võtsime suuna Soome saarestikkude vahele. Hommikul oli fantastiline ilm, kell 7.15 õrn päike paitamas merd. Kui telefoni pildistamiseks välja võtsin, viskas see just enne foto tegemist pildi taskusse. Seega ei saa seda kaunist hetke kahjuks teiega jagada.

Sõit Soome saarestikku oli rahulik, saime vihma ja tuult, aga laine polnud suur, seega keegi kalu toita ei saanud ja neil jäi delikatess söömata.

Kohale jõudes ainult ahhetasin – millised saared, vaated ja sadamad. Kui te pole käinud, siis siiralt soovitan.

Eriti pean silmas neid pisikesi sadamaid, fantastiline.

Edasi liikusime neljandasse sadamasse, mis iseenesest polnud küll suurem asi, aga Jussarö saar ise oli alles midagi! Metsas kõndides näeb mahajäetud maju, hooneid, laevu – mõtlesin siis endamisi, et miks küll on need nii jäetud, sellise saare peal. Kõndisime kuskil kilomeetri ja jõudsime saare teise otsa, kust avanes imetabane kivine vaatepilt, need kõrgused ja vaated.

Ma vist võiksingi kogu aeg sellises kohas olla ja seda ilu vaadata. Minu jaoks lihtsalt silm ja keha puhkab. Mööda neid kivisi seal turnida ja nautida ümbrust. Metsa vahelt jõhvikaid ja mustikaid korjata.

Pühapäevahommikune ilm oli imeline, päike paistis, aga tuul oli metsikult kõva. Lahe peal olid kahe kuni kolmemeetrised lained, seega saime kõvasti loksuda. Hansukene jäi isegi merehaigeks, aga vaatamata sellele on hea, et kalad said delikatessi. Väidetavalt pidi merehaigusest pääsema, kui end piraadiks teha ehk siis ühele silmale klapp peale panna.

Vaatamata soojadele riietele, soojale pesule oli ikka meeletult külm. See tähendab vaid üht: sellisele retkele minnes tuleb soetada endale tormiriided ei piisa talvejopest.

Minu pika nädalavahetuse reis neljapäevaõhtust pühapäeva lõunani oli siis selline: Tallinn–Naissaare–Elissaare–Tammisaare–Jussarö-Tallinn. Kogu aeg kiirusega 8–10 sõlme läbisime 160 miili. Kogesime päikest, äikest, tormi, vihma, ohtraid laineid. Selline see purjetaja elu on, aga tõeline relax ja eemale saamine oli see küll!

Kui palju olete teie purjetamisega kokku puutunud? Kas jääte ka merehaigeks?

Kui on aeg lasteaeda minna

Pikalt mõtlesin, et millal oleks siis õige aeg lapsel sammud lasteaia poole seada.

Kas alles siis, kui ta saab kolmeaastaseks või vaadata lapse järgi?

No ütleme nii, et kui laps on seltsiv ja saab iseendaga hakkama, siis oleks ju omavanuselised mängukaaslased igati omal kohal. Seega mõeldud-tehtud, saatin avaldused lasteaedadesse. ühest valitust lasteaiast, kus mu armas pisi-Karlikene nüüd esimest päeva on, sain kohe kiirelt jah-vastuse ja arve meilile.

Hommik algas meil suure rõõmuga, et emme, me ju lähme lasteaeda. Mina siis, et jaa, lasteaeda kahekesi lastega mängima ja sööma. Karlile muidugi ei mahtunud see pähe, et kuidas saab lasteaias süüa? Et võtame ikka kohukese, munad ja jogurti kaasa, et tal kõht tühi, aga pikka veenmise peale saime need ikka koju jätta. Kui pärast kolmeminutilist autosõitu lasteaia ette jõudsime, oli Karli nägu tohutut põnevust täis: „Emme, vaata! Seal saab turnida ja liivakast on ka, jeeeeee, lähme juba!“ Teate, milline kergendus mu sees korraks oli ja siiras rahulolu.  Ta oli kohe nõus mängima minema, uudistas kõik mänguasjad läbi.

Suvel algab seal lasteaias hommikusöök, mida ma kusjuures peale lõunaune kardan sama palju, kell 9.00. Kuna kodus ta ei viitsi ise süüa ja on harjunud, et kuskilt kõrvalt lendab midagi head-paremat suhu (loe: ema toidab). Jah, see mu enda rumalus, aga siis ma tean, et lapsel on kõht täis ja tuju hea. Kuid tulles tagasi lasteaia hommikusöögi juurde… Pakuti putru moosiga, millest kolmveerandi ta endale kenasti sisse vohmis. Juurde sai veel saia munavõiga, mis kahjuks kaubaks ei läinud. Aga vähemalt sõi ise. Ehk see kambavaim on lasteaias hea, üks ees – teised järel. Kui kõhud olid ilusti täis, suunduti mängima. Mina aga pidin riietusruumis istuma, et Karl harjuks, et mind ei ole koguaeg seal. Tore on siis istuda ja kuulata, mida mu väike präänik seal räägib ja kas ka mind otsib.

Tunni aja jooksul kuulsin vaid, et õpetaja, mul on pissihäda ja näe, vaata, emme läks ära, pole hullu.

Kell 10.25 tulid lapsed jookstes riietusruumi. Kui Karl mind märkas, hüüdis kohe: „Oi, emme, ma ei taha koju minna!“

Ega tegelikult polnud plaaniski, kiire riiete vahetus ja õue mängima. Siiras rõõm oli näha , et lapsele meeldib, seltsib teistega ja kuulab õpetajate sõna.

Õues on hea turvaline neil joosta seal. Liutorudest alla lastes on pehme pinnas all vastu võtmas, seega tõeliselt lapsesõbralik ja hea. Ja igati mõnus on veel see, et pisikeste mänguplatsile paistab kohe hommikul päike! Mis saaks veel parem olla?

Kuidas on teil möödunud lasteaia esimesed päevad? Kaua pidite ootama, et jätta laps terveks päevaks lasteaeda?

Kirbukad, e-poed või tava shoping?

Kuidas teie end riietate? Või õigemini, kust teie omale riided ja jalanõud ostate?

Kas käite poes kohapeal või olete internetipoodidest vaimustuses?  Või hoopis kirbukatest?

Mõtlen tihti, et hea on ju poodelda, aga see on meeletu ajakulu. Eriti kui teinekord sealt midagi meelepärast ei leia, ega siis ei viitsigi mõne aja möödudes enam riiulite vahel tuulata. Ma olen sellist tüüpi, et astun poodi sisse, tšekkan valiku üle ja kui hakkab miskit parasjagu silma, siis lähen vaatan lähemalt ja kui ei, siis kiirelt minek. Minuga on äärmiselt mitte-huvitav ostlemas käia, aga ma usun, et meeste vaatenurgast on see ideaalne naisšoping, sest terve poe saad vähem kui ühe tunniga läbi käidud.

Kirbukad on lahedad, aga ma ei oska õigesse kohta minna ega sobrada, pole väga minu teema kahjuks. Hea on käia oma parima sõbrannaga, kes üldjuhul otsib kogu parema saagi meile mõlemale välja. Riided  – Zara
Jalanõud – kingadkotid.ee

Pean tunnistama, et internetipoodide avarustesse eksin ma küll aeg-ajalt ära. Nooo aliexpress.comebay.com, ASOS.com jms. Pärast vastu näppe saamist, kui tellitud kaup pole kohale jõudnud, olen muidugi ettevaatlikumaks muutunud. Või siis, kui on, siis sootuks vales mõõdus, aga pole hullu. Eks see tellimine ole oma lollus ka ju. Ja ega ma ei saa öelda, et see kõikide ostudega nii on olnud, olen ikka mõned päris lahedad eksemplarid isegi saanud.

Kuid mitte kunagi pole ma tellinud jalanõusid. Aga teate, leidsin ühe super laheda e-poe, millest ma pole varem kuulnud ­– kingadkotid.ee.

Uurisin päris mitu päeva ja tuulasin kõik kategooriad läbi ja lisasin järgemööda korvi.  Huvitav on see, et seal on nii brändikaid (Adidas jms) kui ka täiesti tundmatuid, aga hinnad on ka vastavad. Seega, kes ei raatsi palju välja käia, siis no ütlen päris tõsiselt, ostke sealt.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

jalanõud-kingadkotid.ee

 

Mina sattusin igaljuhul hoogu. Lahe on see, et suurused on seal tõesti üks ühele. Kuigi kaheksast paarist ühed Converseʼi papud jäid ikkagi kahjuks tiba suureks. Peangi mõtlema, mida nende kaunitaridega teha.

Leian, et aja kokku hoidmise mõttes on e-poed ikka väga mõnusad, eriti kui müüjad on usaldusväärsed, kaup kvaliteetne ja hind taskukohane. Mina jätkan kindlasti sealt ostmist. Ma lihtsalt nii-nii vaimustuses. Ja tundub, et kui keegi on riietefriik, siis varsti on minust saamas jalanõudehull.

Üks häda ajab teist taga

Mu viimase aja isud, valud ja unekaebused –­ see on ulme, mis minuga toimub. 12 päeva olen kannatanud kurguvalu, neelanud läbi pisarate, söönud läbi kõrre, lastega rääkinud viipekeeles. Ainus, mis aitab, on paratsetamool – kuna võtab põletikku alla.

 

Hommikul ärgates on tunne, et ooo jess, see nüüd läbi, aga päeva peale hakkab taas jama pihta: raske neelata, raske rääkida, tahaks vaid magada. Voodi on mu parim sõber õhtul kella 23.00–10.00 ja päeval, kui poja magab, magan koos temaga. Seega ma võin end nimetada korralikuks unekotiks, kuid üles tõustes olen endiselt väsinud.

 

Aga parim osa on ikka see Google. Selleks, et oma väikest vaba aega targasti ära kasutada, on muidugi vaja hakata endale lahedaid diagnoose panema. Ja neid kõige hullemaid ikka. Et hmmm, see sümptom ja see ka veel – no kindlalt kõrivähk. On-on.

Siis leian veel mõne parema sümptomite kokkulangemise ja juba on keelevähk.

Tegelikult ei tahaks ma endale diagnoose panna, aga lihtsalt ükski ravim ei allu minu seisundile. Angiin see pole, kuigi mandlitel on täpid, kurgukaar on meeletult punane, mandlid ka võib-olla üldse ei funktsioneeri nii, nagu peaksid. Seoses sellega on 19. augustiks kurgu- ja ninakliinikusse aeg pandud, et konsulteerida, mis mul siis seal ei funktsioneeri ja miks?

Perearstilt võetud proovidest selgus, et mingisugune näitaja on mul meeletult kõrge ja viimase 1,5aastaga tõusnud. See ei tõota üldse head…

Igaljuhul täna ma olen juba tunduvalt õnnelikum ja tunnen end paremini – saan juba rääkida, laulda ja tantsida. Ei taha muidugi ära sõnuda. Ptüi-ptüi-ptüi.

Minu tervis võib ju parem olla, aga lapse oma!
Mu pisikene Karlikene jäi 39,5 palavikku öösel. Rohtu ei lase panna, vett ei taha juua, külma kompressi teha ei lase. Iga 30 minuti tagant kraadisin teda. Hommikul sain kiirelt arstile. Ja mis siis selgus, et meil on kõrvapõletik. Vaesekene on nii läbi, et jääb magama igas asendis.
Aga olgu ,ma linnupoja kaissu taaskord.

Seega kullakesed, hoidke end.

Mina seda juba teen, sest tervis andis lihtsalt märku, et võta hoogu maha, kaua sa tõmbled ringi!

Kaitsev suveloos

 

Just saabunud  suve soojade  puhul on mul hea meel teha give away. Seekord koostöös DERMOSILiga on võimalik võita komplekt Summer Dreams + SPF 50 päikesekaitsepulk.

Loosis osalemiseks tee nii:

 Pane Kadrily.ee Facebooki lehele LIKE
 Kommentaaridesse jäta endast märk maha
 Jaga seda postitust oma sõpradega 

Komplekt sisaldab vajalikke suvetooteid 40 ml tuubides.
Komplekti kuuluvad tootevalikust tuttavad suvelemmikud nagu Aloe geel, Jahutav Palsam ja Päikesekaitsekreem SPF 20 ning uued suvetooted Summer dream dušigeel ja Summer dream after sun kehakreem.
Päikesekaitsekreem sisaldab nahka hooldavaid koostisosi ja annab keskmise kaitse päikese UVA- ja UVB-kiirguse eest.
Summer dream dušigeeliga pesed rannas veedetud päeva järel keha puhtaks ning Summer dream after sun kehakreem niisutab ja rahustab nahka peale päevitamist.
Kanna Jahutavat Palsamit näiteks sügelevatele sääsehammustustele ja Aaloe Geeli esmaabiks kihelevale või kuumavale nahale, näiteks peale päevitamist.

Päikesekaitsepulk SPF 50+ kaitseb tõhusalt päikese eest tundlikke nahapiirkondi nagu huuli, nina, põski ja õlgu. Toode annab kaitse päikese UVA- ja UVB-kiirguse eest.

Lõhnastamata veekindel päikesekaitsetoode sisaldab ka mesilasvaha ja sheavõid. Tänu Päikesekaitsepulga kujule ja suurusele on seda mugav ranna- või käekotis kaasas kanda. Seda on ka mugav tundlikele nahapiirkondadele või muidu täiendavat kaitset vajavatele kehaosadele peale kanda.
Loosis osalemiseks ei ole vaja muud teha, kui ainult like’da mu  facebooki lehte , jätta endast märku kommentaaridesse ja jagada seda postitust. Nii lihtne see ongi 😉 !

 

Võitja loosime välja 10 august

Päikest teile!