Abi, hoolivus ja tegelikkus

Taban end viimasel ajal tihti mõtlemas, et kui palju on mu ümber selliseid inimesi, kes oleks nõus mind kohe ja ükskõik millega aitama? Et keegi ise pakub välja, et aitab.

Nooo, ma olen järeldusele jõudnud, et rohkem on neid, kes niisama räägivad.

 

Kuna elan majas, siis paljud, kes külas käivad, ütlevad, et oh, kui sul vaja, siis tuleme ja aitame. À la, et teeme talgud. Aga kui see päev käes ja teed eventʼi selle kohta, siis sellest karjast inimestest saab kõigest üks või kaks tulla, aga see selleks. Seetõttu ma ei palugi abi, vaid teen ise. Tundub, et kui küsid abi, siis oled veel imelik ka peale selle.

 

Aga õnneks leidub mu elus üliarmsaid ja hoolivaid inimesi, kes oma kiire elutempo juures on nõus oma väärtuslikku aega minuga jagama.

Mul oli juba mitu aastat hinge peal maja taha suveks mõnus istumisalune saada, sest hoov oli nii nukralt tühi kuidagi. Internetist leiab igalt poolt nii ilusaid euroalustest tehtud mööbleid, et tekkis ka kohe tahtmine endale midagi sarnast meisterdada. Puistades selle oma südamelt, hakkasid asjad toimuma. Järgmisel päeval olid mul juba euroalused hoovi peal, kus sain neid hakata enne immutusvahendiga õlitama ja alles hiljem värvima.

Ütleme nii, et pärast mitut tundi oli mul sellest värvimisest üllimalt kopp ees ja selgki valus pealekauba, aga tehtud ma sain. Ainukene probleem oli veel padjad. Kust neid saada?

Vaatasin, et ka on24.ee-st on võimalik patju tellida, aga tarne oli 2—4 nädalat ja siis oleks põhimõtteliselt suvi juba läbi olnud.

Ja jällegi üks geniaalne inimene tuli idee peale, et lasta õmmelda. Mõeldud-tehtud, aitäh Kopli ametikool, kes mulle kaunid padjad peale õmbles ja ilupadjad sain ma Kixik.ee ‘st, kellega personaalselt mõtlesime ise tekstid peale.

 

Aga igal juhul seekord jäid mu mõtted pidama abistamise, hoolimise ja selle peale, milline inimene tegelikult on. Ma saan aru, et oma aeg on tähtis, eriti kui käid tööl ja seda vaba aega on mõni tunnikene. Aga kas tõesti peab inimeses olema rohkem kadedust kui abistamistahet… Miks küll nii? Suhtumist, et jess, sain täna kedagi aidata, nüüd on minu päev korras, kohtab ikka järjest vähem.

 

Ma olen alati elanud mõttega, et üks heategu päevas. Olgu see siis suur või väike, aga see on minu arust vajalik.

Kirjutasin oma heale sõbrale, et kuidas neil koos tütrekesega läinud on ja sain vastuseks, et ikka hästi, aga lapsel ei ole just kõige toredam temaga olude sunnil tööl kaasas käia. No muidugi, mõistetav, laps ju tahab ringi rapsida, mängida ja olgem ausad, ega ise ei saagi siis tööle keskenduda, kui laps on iga päev kaasas, sest lasteaed on kinni.  Tean, et see tore plikatirts meeldib ka minu poistele ja on väga heaks mängukaaslaseks, seega ei pidanud pikalt mõtlema, kui ütlesin, et too laps meile, ma heameelega vaatan. Kahjuks ta sel hommikul siia ei jõudnud, sest jäi äkitselt haigeks, seega ootan järgmist korda.

 

Kui ma vähegi saan, aitan kõiki, kui see on minu võimuses. Ma ei tea, kas see on minu tähtkujus kinni või mind on nii kasvatatud, aga nii on.