27.04

Hommik kell:06:09 tuleb õde valuvaigisteid tooma.Teen siis silmad lahti ,kulistan vaigistid alla ja proovin edasi magada . Kuulen oma arsti häält ja juba on iga hommikune külastamine .Dr uurib ,et kuidas tunne on täna? Noo ma usun ,et parem kui eile ja tõotab palju lubav tulla.Dr.Teras siis ,no koju minek.Pean iga 3 kuu tagant kontrollis käima , no muidugi kui mingit uut sünnimärki ei tule kehale. Kui lümfisõlmed parema kaenlaall,kaelal või kubemes on tunda siis ka kohe arstile.Ja emaspäeval loodetavasti saan teada edasise raviplaani kuna arutavad seda keemia arstidega mis ja kuidas oleks siis õige.

Ega hea on ju haiglas olla , aga no kodus on ikkagist mugavam , aga olgem öeldud ,et koju ma täna ei lähe vaid vanaema hoole alla . Ta just ka helistas ,et kanasupp ja praekartul sibulaga on mind juba ootamas – hakkab ju poputamis kuur , vähim mis Ta ju teha saab ja tahab , on aeg lasta end poputada.

Aga Te ei kujuta ette kuidas ma oma pisipōnne igatsen!Ema muidugi saadab nii vahvaid pilte nunnudest ja muidugi telefonis vestlen ka nendega.Aga ma usun ,et juba homme või ülehomme olen kodus nende juures , ehk siis rohkem jaksu , aga no pigem ma kardan ,et Ta tõmbab mul kateetri küljest ära.Panen ka väikse pildi mis minuga siis tehti.



Ja eks nüüd käin ma sellega 1ndl – 2kuud ringi , sõltuvalt palju mul seda jama sealt seest teab.Aga kusjuures , vahepeal on nii – niii tulitav tunne ,nagu põleks kõik, aga see pidi normaalne olema , aga noh minu jaoks oli see üllatus , aga tore teada ,et nii peabki olema 😀Mis siis veel , isu hakkab tagasi tulema.Söök püsib mul kenasti sees.Panen siia siis natukene pilte oma tänasest nokkimisest.


Ja nüüd ma istun oma voodil ja ootan millal mind koju lastakse , tahaks seda kanasuppi juba ,mida vanaema oma suure südamega keetis!


Don’t forget to live !