Vaid 2 nädalat tähtajani

tik-tak tik-tak ja põmaki , voh need on tunded mu sees.
Aeg lööb jalaga perse – kui nii võib öelda. Märkamatult on kätte jõudnud juba oktoobri kuu, houly shit ausalt. Saate aru, ma olen treeninud oma esimesteks bikini fitnessi võistlusteks täpselt 7 kuud. Oh-oh -oo jah aeg lendab, see selleks, aga juba kohe-kohe on käes ju võistlused. Mis arvate, kas olen valmis? Jah? Ha-ha ei ole. Kui te vaid teaksite kui raske see mulle on.
Ma ei tea, kas teistele ka, aga minul käib siin kodus selline võitlus toidu pärast. Lapsed söövad shokolaadi, küpsist, jäätist, kartulipudrusi mõnusa rammusa hakklihakastme ja peedi-küüslaugusalatiga fantastiline ja kõike muud mida hing ihkab. Parim asi selle asja juures on see, et emme-emme ma ei jaksa enam , palun söö ära. Aga kui aus olla siis enne dieeti, ma sõingi, ma ei lase toitu minema visata, eriti kui vastu vaatab mega maitsev kohukene – olgem öeldud, et ma olen nende paadunud fänn. Aga nüüd on asjad natukene teistmoodi. Viimasel ajal üldse kehtestan ennast, et kui ei söö lõpuni , siis nad ei saa või teinekord ma ei osta poest , kuna toitu ei visata minema ja tegelikult on õige ka, mis mõttes viskame toitu minema, ei viska. Seega ja kusjuures asi toimib – minu õnneks muidugi.

Foto:Meelis Tomson

 

Aga tulles tagasi siis jutu juurde, et ettevalmistused. No dieedist ma rääkisin, see on minu jaoks ikka raske. Tunne on selline, et sööksin terve külmakapi ära. Teisel päeval on jumala okidoo. Aga teate, ma olen enda jaoks avastanud Teekanne teed, no fantast – minu jaoks on need lausa magustoidu asemel, aga olgem mainitud nädalas läheb mul kaks suurt pakki neid teesi, aga no meeletult head on ka. Teiseks on mulle hakanud kohv maitsema, mhm mhm, lugesid õigesti. Mulle, kes ma jõin healjuhul ühe tassi Cafe lattet kord kuus, kui sedagi , siis nüüdseks ma joon ikka lugematul arvul tasse päevas ja kusjuures mulle on hakanud meeldima kohvi ja kohvilõhn, uskumatu , aga tõsi. Inimesed on ikka võimelised armastama hakata seda, mis kunagi ei tundunud üldse nii meeldiv ja kui võib öelda atraktiivne.

Tagasilööke on ikka selle kaalukõikumisega megalt. Ütleme nii, et keha on niii niii stressis, et hoiab kinni kõigest mis väheagi kinni hoida annab. Seega, kaal ei liigu. Vahest harva paar sammukest teeb ja siis mõne päeva pärast on ta taas peaaegu sama , mis ta oli algul. Aga kui numbritesse viia siis alustasin dieeti 56.8 kg pealt ja antud hetkel olen 54.9 kg ehk siis vahe on -1.9kg ja siis viskab taas 55.6 peale – oeh. Kui palju veel maha võtta, eks seda näitab vaid aeg. Tasa ja targu, ütleme nii, et tuleb ju võtta maha rasva mitte lihast, seega enda silmis on see isegi hästi saadud, kuigi ehk näha võibolla ei ole nii meeletult, aga ega muretsemine asja paremaks ei tee. Eks iga hetkega õpid end paremini tundma. Võibolla mis teisele mõjub ei pruugi mulle mõjuda ja vastupidi. Seega mu kallid jalutuskäigud loe parem kiirkõnnid vahepeal juba jooksud kestavad.
Aga minu jaoks on see cardio teema ikka suhteliselt võõras , olgem ausad. Kuna ma jõutrennide ajal ei tohtinud üldse cardiot teha, et kuna kui ma natukenegi liigutasin siis , kaal langes juba mõnisada gramm, seega see jäi välja. Aga kui nüüd pean liigutama, siis alguses oli see ikka päris võhmale võttel , aga ega praegu lihtsam pole. Aga mis on tähtis, ma naudin seda südamest. Ma naudin neid varahommikusi jalutuskäike kui lapsed alles magavad õndsat und – see on kirjeldamatult hea tunne, olenemata kas teavas on klaar või tuleb sellist padukat.

 

 

Aga ega kaal ja isud pole ainsad selle kõige juures. Kõige tähtsam osa on bikiinid. No ütleme nii, et neid on mul hetkel 2 paari, aga mõlemad on veel natukene poolikud , aga see eest ise tehtud. Kogu au ma omale kahjuks veel võtta ei saa, kuna õmblemise vallas ei ole ma juba aastaid kätt proovinud, aga kui keegi mulle tahab õmblusmasina kinkida, siis teeksin ka seda edaspidi ma usun ise, seega pole asja millega ma hakkama ei saa. Kusjuures, kunagi õmblesin ühele sõbrannale, tema lõpetamiseks seeliku mis tuli välja lausa , et võib öelda ideaalne, seega mul sellele on ka silma, vaja vaid masinat ja peale hakkamist. Aga seoses sellega, kogu swarovskite liimimise teen ma küll ise ja eks see ole ikka korralikult aega nõudev töö. Alguses oli see muidugi päris tore ja meeldiv, aga kui oled vaid bikiini ülemiste osade katmiseks kulutanud 1569 kivi, siis mõtled , et ohsa poiss need bikiinid ma panen vist küll seinale ja raami taha.Aga ma leian, et see kõik on seda väärt ja lõpptulemus on mega , vähemalt minu enda jaoks.

 

Grimm – selle pidin ma saama Sparta spordiklubi poolt või siis Fitshopi, kusjuures ei ole päris täpselt meeles, aga igaljuhul oma sponsorite poolt, mis on väga lahe! Pole eluski kokku puutunud grimmiga, tahaks juba siiralt välja näha ,et kuidas on siis olla, karja naistega ühes ruumis, kus siis igalühel on oma inimene kaasas kes teda seal siis alasti grimmib, kujutan juba ette , et tõotab tulla päris huvitav kogemus. Aga enne seda, et üldse grimm ideaalne jääks ja ühtlane on ju vaja end korralikult koorida-koorida ja naha eest hoolitseda, et see oleks võimalik pehme ja siidine. Seega, kohvipaks mu armas sõber on sellel kaunil teekonnal minuga, kui kellegil on veel lahedaid ja häid nippe varuks, võtan heameelega kuulda. Ja kas teadsite, et terve keha peab enne võistlust ära vahatama / raseerima, eks see ole iga inimene enda variant kuidas ja mismoodi. Sõltub väga palju ka sellest kuidas keha millegile reageerib ja seega mina valisin raseerimise viisi. See tundub tulla huvitav, aga sellest kogemusest kirjutan ma kindlasti kui see on juba tehtud.

Aga mis mul on veel puudu  on ehted. Ma tean, et paljud on soovitanud minna kuskile nö Expressionsisse või siis Accessorisse, et seal on neid kõrvarõngaid ja käevõrusid küll ja küll ja mis on veel lahe, et olematu hinnaga. Ma eeldan ka ,et iga võistlus sa ju soetad omale uued, siis pole kahju minema visata. Või kui säilivad kenad säravad, siis saab ju veel kasutada, aga mina seda ju ei tea, kaua need kestavad või mitte. Või on keegi ehete tegija kes teeb just selliseid ehteid mida saaks võistlustel kanda, siis anna endast märku, ehk saad just sina mind sellel päeval kaunistada.

Omg, just neid on mul ju vaja

Seega on vaja susse, hommikumantlit ja kumme on veel ostma vaja minna. Kumme just selleks, et lava taga end ikka ka natukene soojaks teha, olgem mainitud, et mingit trenni me seal ei tee ja oma sangpomme ja hantleid kaasa tirima ei hakka. Kogu selle töö peaks olema ikka ennem lavale minekut tehtud olema, ehk siis mina oma 7 kuuga versus vastu naistele kellel on mega staaz ja kes näevad fantastilised välja.

 

Tahaksingi kiita kõiki teid armsaid kulturismi inimesi, et te suudate oma ahvatlustele vastu panna. Tean , et on päevi kus sa lihtsalt ei suuda ja kõik ajabki nutma. Iga väiksemgi väike liigutus võib endast nii välja minna, et pärast mõtled, et mille kuradime pärast? Aga no ja mida rohkem sa mõtled, et sa seda ei või ega saa antud hetkel endale lubada seda mõnusamaks see mõte ju alati läheb. Nagu on öeldud, et keelatud vili on magus ja no antud hetkel on ta õige magus. Seega müts maha teie kõigi ees, super tublid ja imetlusväärsed olete!

Vihmased ilmad, lombid, jalakäijad – sõprussuhe puudub

Vihmased ilmad ,lombid, jalakäijad ja autod pole vist omavahel kahjuks parimad sõbrad. Aga miks? Ma küsin miks, miks, miks?

Sõitsin autoga trenni, vihma kallas, tee ääres kõndisid inimesed, neil oli niigi kehva, kuna on märjad ja siis mingi autojuht lihtsalt arvab, et savi, ma olen roolis ja siin on lomp, savi, ma sõidan nii kiirelt sealt läbi, kui saan ning vaatan, kas see inimene saab nüüd pihta või ei, kui saab, siis jackpot! No c’mon – haige värk. Oleks see siis olnud üks lomp ja üks inimene, aga ta teele jäi viis inimest ja kõik said pihta. Ma suutsin vaid automargi meelde jätta (musta värvi WW Polo ja numbrimärk algas B tähega, kehva mälu tõttu ülejäänut ei mäleta). Kas tõesti on raske aeglustada, kui ei ole võimalik korraks vastassuunavööndisse põigata? Kas siis jalakäija ei ole inimene? Või koer teisel pool teed, kes pritsmetega pihta saab? Ma lihtsalt ei mõista, kuidas saab olla nii südametu. Pane ükskord eluski end teise inimese olukorda! Kas sulle meeldiks, kui sind nii koheldaks?

Läksin jalgsi tähtsale kohtumisele, sest auto oli paranduses, meeletult kallas, vihamavarju polnud kaasas. Näen ees laiutavat suurt veelompi ja mõtlen, et jõuan sellest kiiresti mööda, enne kui mõni mõtlematu inimene sellest läbi sõidab, et näha kaugele see vesi tema autoaknast lendab, ja pliraki, ma olengi selle pasaga üleni koos. Jess – jackpot, tuju oli kohe suurepärane.

Aga nii see on, paljud ei mõtle. Jah, ma saan aru, et äkkpidurdusi ei saa teha ega ka põigata  vastassuunda, kui sealt kohe mõni auto vastu tuleb, aga lompe ja inimesi on ju ometi näha, seega need ei tule üllatusena. Austa inimesi, austa loomi.

Jah, ma ei saa muuta teisi inimesi ja nende tegusid, aga saame olla ise paremad ja hoolivamad teiste suhtes. Ma usun, et keegi meist ei tahaks saada porilombi veega otse vastu vahtimist ja tilkudes vaadata seda autot ja kiruda. No ei ole meeldiv tunne, nagu ma hiljuti tõdema pidin. Autonumbrimärgi järgi on lihtne inimesi tuvastada ja sain ka hiljem teada, et rooli taga istus 1993. aastal sündinud noor poiss. Aga ma leian, et seda tegu vanus ei õigusta.

Usun, et niisama jalutades ei julgeks sa minna kellegi juurde ja visata talle ämbritäie vett ilma põhjuseta kaela. Või julged? Kui sul juhtub midagi kogemata, ole siis nii paljugi inimene oma viga tunnistama ja vabandust paluma, mitte ära kima oma autoga minema nagu viimane tõbras. See näitab veel rohkem, et sa ei ole inimene.

 

Olgem tähelepanelikumad ja hoolivamad ümbritsevate suhtes!

Hüppame üle oma varju, üks, kaks, kolm

Kui paljud meist suudavad end motiveerida?

Lihtne on ju asju edasi alati lükata, et homme teen. Või kui homme pole aega, siis ülehomme. Üle oma varju hüppavad aga vähesed, pigem valitakse mingi lihtsam variant.

Kui te arvate, et mul on easy-peasy hommikul kell 5.30 ärgata, kui ma öösel ei ole saanud ühte tundigi magada, sest laps ei taha magada ja ärkab öösel igast asjade peale üles ja tagatipuks laseb voodisse, siis uskuge mind, ma tahaksin samuti edasi magada ja lihtsalt und nautida. Aga kui teha midagi enda jaoks ja asjad lahti seletada, siis on muidugi mõnevõrra lihtsam. Jah, ma olen väsinud hommikul, aga tõusen ikkagi ja lähen oma kiirkõnnile. Teate, kui hea tunne see on. Täna hommikul sadas näiteks paduvihma. Mõtlete nüüd, et panin pea padjale ja põõnasin õndast und edasi? Haha, nii lihtsalt see ka ei lähe, vastavad riided on ju olemas ja hops-hops ma jalutama end sättisingi.

Natukene veider tundub endalegi, et paduvihmas jalutamine pakub mulle suurt naudingut. Ma reaalselt laulsin mõttes kaasa oma playlistʹi ja muigasin endamisi. Siis mõistsin, et uskumatu, see, et mul on vähk, ei tähenda, et elu on läbi. Mu elu on lihtsalt suurepärane. No vaadake, ma kõnnin, hingan ja naeran.

Veel lahedam on see, et ma olen tagasi tööl. Ma suudan käia tööl, teha oma tööd täie võimsusega, käia trennis, olla hea ema lastele jne. Seega elu on fantast. Ma tahaksin teid kõiki õpetada sellest depressiivsest ja negatiivsest elust välja tulema. Kuidas küll saada teid panna mõtlema teistmoodi? See on vist suhteliselt keeruline. Ongi sellised inimtüübid, kelle jaoks on kõik jama, halb ja paha. On inimesi, kelle jaoks on kõik hästi, aga samas on nad kahe jalaga maa peal. Samuti leidub räigeid kahe persega usse, kes on endast maru heal arvamusel ja tahavad vaid teistele keerata. Kas tuleb tuttav ette? Igasuguseid inimesi on, see oli vaid väikene osa.

Jah, meil kõigil on raskeid aegu, minul ka. Eriti praegu, kui laps on haige. No kuidas ma saan hommikul või õhtul jalutama minna, rääkimata trenni tegemisest – see on peaaegu võimatu, sest laps ei maga ega lepi kellegi teisega kui minuga. Kui arvate, et mu peas pole vähemalt 20 korda päevas keerelnud mõte, et nüüd aitab, ma ei suuda, siis eksite. Kust ma võtan selle energia, et oma kahetunnise unega suudaksin teha kaks cardioʼt ja raske jõutrenni? See on meeletult kurnav, raske ja tekitab stressi, ma tunnen, et ma varsti plahvatan. Aga olgu, eks vaatame edasi, mis saama hakkab.

 

Pea püsti ja edasi, me kõik saame hakkama, kõigil on kergemaid ja raskemaid aegu!

Tuulerõuged või hoopis…

Kui lained löövad pea peal kokku ja pind kõigub jalge all. Pole just meeldiv tunne

Kõigepealt pidin südame kõvaks tegema, et laps läks lasteaeda, need nutuhood, minu küljest lahti kiskumised. Jah, ma tean, see kõik on mööduv, aga südames oli ikkagi raske. Valus ju vaadata, kui laps mind aknale taga nutma jääb. Muidugi iga päevaga läks paremaks ja lõpuks jooksis juba rõõmuga rühma ja musitas ja lehvitas akna peal, kui ma tööle läksin. Okei – uhh, selle asjaga sai ühele poole.
Nüüd on teine tore asi, HAIGUSED. Reedel helistati mulle lasteaiast, et lapsel on 38 palavik. What?! Kuidas siis nii? Öösel ta tõesti ei maganud, kahtlustasin täiskuud. Mulle see mõjub megalt, siis mõtlesin, et äkki Karlile ka, aga no tuhkagi. Läksin siis lapsele lasteaeda järele. Järgmine päev möödus koaalade kombel, isegi tualetis ei saanud ma ilma temata käia, nii et ta mul kaksiraksi seljas ei olnud. Samas on see armas, aga teiselt poolt nii abitu ja raske tunne.
Taas kord öösel me magada ei saanud, öö peale saime sõba silmale vist kuskil 1–2 tundi, sest iga 10–15 minuti tagant: emme, pissihäda, emme, võta kaissu, emme, ära hoia kaisus, emme, tee pai, emme, laula, emme, tee pai, emme, ai-ai on, emme, mul on paha olla ja nii terve öö läbi. Teate, see tuletas mulle meelde Karli esimest 14 kuud, kus ma reaalselt ei saanudki magada, sest ta oli vaid rinnaotsas või protestis unega. Okei, ma ei saa sinna midagi teha, annan endast kõik, et lapsel oleks hea.
Ja ba-bah, hommikul jalgadel, suu ümber, kätel täpid – niii, korralik googeldamine ja sõbrannade käest küsimine läks lahti, et kas tõesti tuulerõuged?

Jah, jess – nii see polegi.
Peaksin vist mainima, et ma ei ole tuulerõugetes olnud ja kartsin seda meeletult, seega võin öelda, et uhh õnneks seekord pääsesime.
Igaljuhul ma ei saa öelda, et on kerge olla, kui lapsel on enteroviirus, kuna öösel me ei maga, päeval me ei maga ning süüa ta väga ei taha – aina leiutan sööke ja viise, kuidas toit suhu saada. Aga see-eest me saame hakkama ja oleme õnnelikud.
Ja see täpitamine, kreemitamine, zyrteki ja valuvaigisti andmine – pisikese lapse puhul on see ikka vaevaline.
Aga siiski, kes soovib, tulge külla, saate ka omale.