Ravi on läbi aga …

Rõõmusõnumid ja sõnumid, mis on pigem, et oeh, miks nii kaua…

Vahepeal sai mu ravi otsa. Juba tõesti kuus nädalat pole ma pidanud end süstima – hurraaa! Kuigi ühe aasta ja kuue kuu asemel sain ravi 1,3 aastat, loodan siiralt ja südamest, et sellest oli kasu. Pärast kompuutris käimist sain arstilt kõne, et näidud on korras ja uus kontroll on alles aasta lõpus või aasta alguses. Kui küsisin väga rõõmsal häälel, et jess, kas nüüd ma olen terveks tunnistatud, siis seda, mida ma lootsin sealt kuulda, ei tulnud. Vastus oli vaid, et raske öelda, sest kriitiline aeg on viis aastat. Oeh, viis aastat, see tundub ju lausa igavikuna, mõelge ise, ma olen siis 31aastane ja siis on ehk lootust sellest täielikult pääseda, tunda end tervena. Praegu veel kahjuks nii lihtsalt ei lähe.

Pean elama stressivaba elu, tegema seda, mis silma särama paneb, puhkama ja olema õnnelik.
Seega, mis siis ikka, elame edasi ja loodan südamest, et tervisega seoses ei ole enam tagasilööke, olenemata sellest ,et 5 on kriitiline.

On aeg tööle asuda

Tere, töö!

 

Pikalt mõtlesin, et mis ma teen, et kas ma lähen tagasi tööle või naudin veel mõni kuu kodus olemist, kuni veel lapsehoolduspuhkus kestab.

Aga teate, mõnus on see kodus olemine ja teha on ju meeltult palju, eriti kui elad majas, kus on vaja vaid tegutseda: muru niita, võsa maha võtta, koristada, triikida, pesu pesta jne. Muud argimured  veel pealekauba eksole.

Kuid siis otsustasin, et lähen räägin, et tahan tööle ikka tagasi tulla. Ühtlasi huvitas, mis siis seal selle kolme aastaga muutunud on.

Liftiga ülesse sõites oli mul isegi meelest läinud, et mitmendal korrusel mu kontor oligi, ajas ennastki naerma, aga lõpuks leidsin ülesse.

Nii hea tunne oli minna sinna, kus kõik vanad armsad näod ja nii-nii soe vastuvõtt ning kallistused.

Muidugi ringi vaadates oli meeletult palju uusi nägusid, tore-tore.

Aga tulles tagasi selle otsuse tegemise juurde. Töökohta olukorda uurima minnes tundus kõik endiselt hea ja tore ning mind oodati tagasi. Küsiti veel, et millal ma alustada tahaksin… Ma siis, et noh, teeme kohe! Mõeldud-tehtud.  Käisin korra veel koolitusel ja 15ndal oli juba esimene tööpäev.

See kena esimene tööpäev, tunne sees oli küll natukene hirmutav, kuid reaalsuses oli mega meeldiv, soe ja rõõmu täis päev. Seega ootan juba esmaspäeva suurima hea meelega.

 

Töölemineku juures ei meeldi mulle aga see, et ma ei saa oma lastega enam ööpäev läbi koos olla. Ma ei karda seda, et Hans ei saa üksi kodus hakkama, vaid seda, et koju tulles on ikkagi üllatus, et veel see ja see on õppimata, sest ups, läks meelest. Või teine variant: lendas silmadega harjutusest üle ja jättis tegemata. Tavaline ju poisslaste puhul, istu vaid kõrval ja kontrolli, siis saab kõik korrektselt tehtud.

Karlikene on õnneks hoitud, aga teda ma ei saa lasteaias ka kauem hoida kui teisi lapsi, muidu mu tibuke vaid nutab. Järelikult pean töölt imekombel turboga lastekasse talle järele sõitma, please-please, ummikud, olge minuga leebed kõik järgnevad aastad, kui ma tööl käin.

 

Aga noh, need on ju pisiprobleemid ja me kõik, lapsevanemad, peame need üle elama.

Seega – tere, töö!

Päevad vaid mööduvad ja võistlused lähenevad. 

 

Kaks nädalat tagasi hakkasin dieeti pidama. Alustuseks võtsin maha vaid 120 cal, siis langes kaal 500 cal, siis jälle tõusis 300 cal ja uuesti 200 cal ning lõpuks jäi kenasti stabiilselt seisma. Poseerides peeglisse vaadates oli muutusi veidikene näha küll, aga kaal oli sama. Aga võistlused hiilivad aina lähemale ja mina alustasin kaasvõistlejatega võrreldes dieediga väga hilja, siis oli vaja veidikene enam kaalu kärpida ja läks veel 300 cal ja 56,2 pealt on kaal kenasti langenud juba 55,3 peale.

 


 

                                                               Foto: Meelis Tomson

 

Ootan juba huviga, kuidas mu beebilihased selle õhukese kihi alt välja tulevad ja milline ma välja nägema hakkan.

Trenni teen ma endiselt, aga mitte enam kuus korda nädalas järjest,  vaid 2 + 1 süsteemis, mis tähendab, et kaks päeva trenni ja üks vaba.

Kui ma alguses arvasin, et eh, mis see dieet siis ära ole, nii või naa kõrge kalorsusega, aga no jalapäeval annab ikka megalt tunda. Tegin oma teist harjutust – hack-kükke –  ja mõtlesin pärast teist seeriat, kui oli jäänud seitse korda veel kükke teha, et ma lihtsalt jätan pooleli, ma ei suuda. Võitlesin enesega ikka korralikult, kuid sai ikka tehtud ja järgmine seeriagi otsa punnitatud. Jätkus samasugune võitlus iseendaga, kus viimastel seeriatel olid lihtsalt pisarad silmis, sest see on lihtsalt nii kuradima raske ja samas on jalad tulitamas all, aga no see on seda väärt. Pärast trenni on muidugi jälle mega tunne, et jess, ma sain hakkama!

                                     Foto:Meelis Tomson

 

Iga päev mõtlen aina rohkem ja rohkem sellele, et mul on nii hea meel, et ma leidsin ala, mida ma tõsiselt naudin, no eriti see jõusaali osa, lihtsalt fantast. Ma tunnen ennast hästi, see annab mulle meeletult palju jõudu teha ka teisi asju ja hoiab meele kogu aeg erksa ja rõõmsana. Kui isegi on kurb tuju või kodusest lastekisast veidikene meel hele, siis pärast trenni on vaim nii värske ja oleksin nagu teine inimene. Meeletult värskendav.

 

Ja mulle meeldib see iseendaga võistlemine. See, et täna ma panen rohkem raskusi ja ma suudan need seeriad lõpuni teha, kas või karjudes ja nuttes, aga ma ei anna alla. Ma ei taha olla allaandja või noh, enam see ei ole mina, ma lihtsalt ei anna alla. Ma teen senikaua, kuni saavutan selle, mida unistan, mida südamest tahan, mis paneb mu silmad särama.
Seega kullakesed, sära silmadesse ja siht silme ette!

Tere, tere, tere !

Tere, kool ja lasteaed!

 

Vahepeal on silmagi pilgutamata alanud juba kool. Uskumatu, kogu see suvi läks tõesti nagu sõrmenipsuga ja mu Hansukene läkski juba teise klassi.

Vot alles nüüd ma saangi aru, miks vanasti vanemad, vana-vanaemad pidevalt rääkisid, et aeg lendab. Hetkest, kui sa saad lapse, hakkabki aeg lendama. Müstika.

Eks see ole, et lapsevanem jääb lapsevanemaks olenemata sellest, kui vanad on tema lapsed. Igas vanuses on lapsel oma võimalused, raskused ja piirangud. Väikese lapsega väiksed mured ja suure lapsega suured mured. Aga kõige olulisem on selle juures, et lapsel on vanemaid vaja ja lapsevanematel on oma last vaja.

Väikese koolijutsi jaoks on kõik uus: numbrid, sõnad, laulud, klassi- ja koolikaaslased ja õpetajad. Pealtnäha võib-olla paistab, et see elumuutus on talle nii lihtne ja mõistetav, aga tegelikult võib ta sees möllata torm. Seega peaks lapsevanema jaoks olema loomulik oma järeltulijat armastada, hoida, mõista, temast hoolida, teda tunnustada ja igati toetada, tabada tema meeleolu ning võimaldada palju värskes õhus liikumist. Peale selle peab vanem iga päev tagama oma võsukesele kindlustunde, usalduse ja usu. Ning mis kõige tähtsam, jagada tuleb nii rõõmu kui ka kurbust ja muret.

Juba minu lapsepõlves oli meie suguvõsas kombeks pidada emadepäeva, isadepäeva, sünnipäevasid, nimepäevasid ja kõike muud, mida vähegi annab tähistada. See aastagi ei tulnud 1. september teistmoodi. Ikka pidu ja meelespidamine. Tänavu tähistasime kooliminekut aga sõprade ja nende laste ringis.

Kui tavaliselt olen usin perenaine, kes teeb kõik ise, siis seekord mõtlesin, et proovin ära Amps Cateringi. Ja nooo okei, tegin ka natukene ise ehk siis pakkusin alustuseks soojaks söögiks brokoli-lillkapsa püreesuppi suitsukana ja kukeseentega.

 

Võin vaid öelda, et Ampsust tellitud toidud viisid kõigil keele alla. Absoluutselt viimane kui üks asi laual oli ideaalne. Muidugi mina oleksin tahtnud, et tiigerkrevetid tšilliga oleks olnud vürtsikad, aga noh, see on pelgalt minu arvamus.

1.Magus-hapu kanavarras
2.Grillitud hiidkrevetivarras tšilli, laimi ja kookosemarinaadis

3.Anžoovis värske kartuli ja vutimunaga, Filosink meloniga röstitud saial ja  rostbiifirull mädarõika ja toorjuustuga näkileival

(teisel pildil, mis ennem veel mainimata jäi )
1.Piprasalaami päikesekuivatatud tomati ja brie juustuga röstitud saial

2.Juustu-jalapeno salat krõbedas korvis ( olgem mainitud, et see oli enamuste lemmik)

Magustoiduks pakkusin ma Järve Amps Cateringi poolt tehtuid maasikad šhokolaadis ja enda meisterdatud rummipalle.

 

Mõnus oli istuda laua taga, head toitu süüa ja lauamänge mängida. Selliseid õhtuid peaks olema rohkem, kus kõik head ja lähedased inimesed saavad kokku ja naudivad õhtut. Ma lihtsalt armastan selliseid kokkusaamisi enim.

Kallid lapsevanemad, kelle lapsed läksid lasteaeda ja kooli, kaunist uut algust teile ning kindlat ja rõõmsat meelt!