Eesti meister i k k a g i s t

Mina kui vana 2003. aasta Eesti meister purjetamises.

Noh, seda tuleb nüüd lugeda nii, et kõige noorem kaassõitja ja kuumadel võistluspäevadel meeskonnale vee peale valaja, aga sellegipoolest 2003. aasta Eesti meister!

Aga juttu tahtsin teha hoopis sellest, et me käisime taas purjetamas. Seekord ei võistelnud, vaid tegime hoopis sellise mõnusa pika akude laadimise nädalavahetuse.  

Neljapäeva õhtul kell 18.00 hakkasime Piritalt Naissaare suunas sõitma. Muidugi meeletu vihm, välk, pagi, aga ega see meid ei kõigutanud. Mõni tund sõitu ja juba sildusimegi Naissaare sadamas.

Juba varahommikul võtsime suuna Soome saarestikkude vahele. Hommikul oli fantastiline ilm, kell 7.15 õrn päike paitamas merd. Kui telefoni pildistamiseks välja võtsin, viskas see just enne foto tegemist pildi taskusse. Seega ei saa seda kaunist hetke kahjuks teiega jagada.

Sõit Soome saarestikku oli rahulik, saime vihma ja tuult, aga laine polnud suur, seega keegi kalu toita ei saanud ja neil jäi delikatess söömata.

Kohale jõudes ainult ahhetasin – millised saared, vaated ja sadamad. Kui te pole käinud, siis siiralt soovitan.

Eriti pean silmas neid pisikesi sadamaid, fantastiline.

Edasi liikusime neljandasse sadamasse, mis iseenesest polnud küll suurem asi, aga Jussarö saar ise oli alles midagi! Metsas kõndides näeb mahajäetud maju, hooneid, laevu – mõtlesin siis endamisi, et miks küll on need nii jäetud, sellise saare peal. Kõndisime kuskil kilomeetri ja jõudsime saare teise otsa, kust avanes imetabane kivine vaatepilt, need kõrgused ja vaated.

Ma vist võiksingi kogu aeg sellises kohas olla ja seda ilu vaadata. Minu jaoks lihtsalt silm ja keha puhkab. Mööda neid kivisi seal turnida ja nautida ümbrust. Metsa vahelt jõhvikaid ja mustikaid korjata.

Pühapäevahommikune ilm oli imeline, päike paistis, aga tuul oli metsikult kõva. Lahe peal olid kahe kuni kolmemeetrised lained, seega saime kõvasti loksuda. Hansukene jäi isegi merehaigeks, aga vaatamata sellele on hea, et kalad said delikatessi. Väidetavalt pidi merehaigusest pääsema, kui end piraadiks teha ehk siis ühele silmale klapp peale panna.

Vaatamata soojadele riietele, soojale pesule oli ikka meeletult külm. See tähendab vaid üht: sellisele retkele minnes tuleb soetada endale tormiriided ei piisa talvejopest.

Minu pika nädalavahetuse reis neljapäevaõhtust pühapäeva lõunani oli siis selline: Tallinn–Naissaare–Elissaare–Tammisaare–Jussarö-Tallinn. Kogu aeg kiirusega 8–10 sõlme läbisime 160 miili. Kogesime päikest, äikest, tormi, vihma, ohtraid laineid. Selline see purjetaja elu on, aga tõeline relax ja eemale saamine oli see küll!

Kui palju olete teie purjetamisega kokku puutunud? Kas jääte ka merehaigeks?

Kui on aeg lasteaeda minna

Pikalt mõtlesin, et millal oleks siis õige aeg lapsel sammud lasteaia poole seada.

Kas alles siis, kui ta saab kolmeaastaseks või vaadata lapse järgi?

No ütleme nii, et kui laps on seltsiv ja saab iseendaga hakkama, siis oleks ju omavanuselised mängukaaslased igati omal kohal. Seega mõeldud-tehtud, saatin avaldused lasteaedadesse. ühest valitust lasteaiast, kus mu armas pisi-Karlikene nüüd esimest päeva on, sain kohe kiirelt jah-vastuse ja arve meilile.

Hommik algas meil suure rõõmuga, et emme, me ju lähme lasteaeda. Mina siis, et jaa, lasteaeda kahekesi lastega mängima ja sööma. Karlile muidugi ei mahtunud see pähe, et kuidas saab lasteaias süüa? Et võtame ikka kohukese, munad ja jogurti kaasa, et tal kõht tühi, aga pikka veenmise peale saime need ikka koju jätta. Kui pärast kolmeminutilist autosõitu lasteaia ette jõudsime, oli Karli nägu tohutut põnevust täis: „Emme, vaata! Seal saab turnida ja liivakast on ka, jeeeeee, lähme juba!“ Teate, milline kergendus mu sees korraks oli ja siiras rahulolu.  Ta oli kohe nõus mängima minema, uudistas kõik mänguasjad läbi.

Suvel algab seal lasteaias hommikusöök, mida ma kusjuures peale lõunaune kardan sama palju, kell 9.00. Kuna kodus ta ei viitsi ise süüa ja on harjunud, et kuskilt kõrvalt lendab midagi head-paremat suhu (loe: ema toidab). Jah, see mu enda rumalus, aga siis ma tean, et lapsel on kõht täis ja tuju hea. Kuid tulles tagasi lasteaia hommikusöögi juurde… Pakuti putru moosiga, millest kolmveerandi ta endale kenasti sisse vohmis. Juurde sai veel saia munavõiga, mis kahjuks kaubaks ei läinud. Aga vähemalt sõi ise. Ehk see kambavaim on lasteaias hea, üks ees – teised järel. Kui kõhud olid ilusti täis, suunduti mängima. Mina aga pidin riietusruumis istuma, et Karl harjuks, et mind ei ole koguaeg seal. Tore on siis istuda ja kuulata, mida mu väike präänik seal räägib ja kas ka mind otsib.

Tunni aja jooksul kuulsin vaid, et õpetaja, mul on pissihäda ja näe, vaata, emme läks ära, pole hullu.

Kell 10.25 tulid lapsed jookstes riietusruumi. Kui Karl mind märkas, hüüdis kohe: „Oi, emme, ma ei taha koju minna!“

Ega tegelikult polnud plaaniski, kiire riiete vahetus ja õue mängima. Siiras rõõm oli näha , et lapsele meeldib, seltsib teistega ja kuulab õpetajate sõna.

Õues on hea turvaline neil joosta seal. Liutorudest alla lastes on pehme pinnas all vastu võtmas, seega tõeliselt lapsesõbralik ja hea. Ja igati mõnus on veel see, et pisikeste mänguplatsile paistab kohe hommikul päike! Mis saaks veel parem olla?

Kuidas on teil möödunud lasteaia esimesed päevad? Kaua pidite ootama, et jätta laps terveks päevaks lasteaeda?

Kirbukad, e-poed või tava shoping?

Kuidas teie end riietate? Või õigemini, kust teie omale riided ja jalanõud ostate?

Kas käite poes kohapeal või olete internetipoodidest vaimustuses?  Või hoopis kirbukatest?

Mõtlen tihti, et hea on ju poodelda, aga see on meeletu ajakulu. Eriti kui teinekord sealt midagi meelepärast ei leia, ega siis ei viitsigi mõne aja möödudes enam riiulite vahel tuulata. Ma olen sellist tüüpi, et astun poodi sisse, tšekkan valiku üle ja kui hakkab miskit parasjagu silma, siis lähen vaatan lähemalt ja kui ei, siis kiirelt minek. Minuga on äärmiselt mitte-huvitav ostlemas käia, aga ma usun, et meeste vaatenurgast on see ideaalne naisšoping, sest terve poe saad vähem kui ühe tunniga läbi käidud.

Kirbukad on lahedad, aga ma ei oska õigesse kohta minna ega sobrada, pole väga minu teema kahjuks. Hea on käia oma parima sõbrannaga, kes üldjuhul otsib kogu parema saagi meile mõlemale välja. Riided  – Zara
Jalanõud – kingadkotid.ee

Pean tunnistama, et internetipoodide avarustesse eksin ma küll aeg-ajalt ära. Nooo aliexpress.comebay.com, ASOS.com jms. Pärast vastu näppe saamist, kui tellitud kaup pole kohale jõudnud, olen muidugi ettevaatlikumaks muutunud. Või siis, kui on, siis sootuks vales mõõdus, aga pole hullu. Eks see tellimine ole oma lollus ka ju. Ja ega ma ei saa öelda, et see kõikide ostudega nii on olnud, olen ikka mõned päris lahedad eksemplarid isegi saanud.

Kuid mitte kunagi pole ma tellinud jalanõusid. Aga teate, leidsin ühe super laheda e-poe, millest ma pole varem kuulnud ­– kingadkotid.ee.

Uurisin päris mitu päeva ja tuulasin kõik kategooriad läbi ja lisasin järgemööda korvi.  Huvitav on see, et seal on nii brändikaid (Adidas jms) kui ka täiesti tundmatuid, aga hinnad on ka vastavad. Seega, kes ei raatsi palju välja käia, siis no ütlen päris tõsiselt, ostke sealt.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

jalanõud-kingadkotid.ee

 

Mina sattusin igaljuhul hoogu. Lahe on see, et suurused on seal tõesti üks ühele. Kuigi kaheksast paarist ühed Converseʼi papud jäid ikkagi kahjuks tiba suureks. Peangi mõtlema, mida nende kaunitaridega teha.

Leian, et aja kokku hoidmise mõttes on e-poed ikka väga mõnusad, eriti kui müüjad on usaldusväärsed, kaup kvaliteetne ja hind taskukohane. Mina jätkan kindlasti sealt ostmist. Ma lihtsalt nii-nii vaimustuses. Ja tundub, et kui keegi on riietefriik, siis varsti on minust saamas jalanõudehull.

Üks häda ajab teist taga

Mu viimase aja isud, valud ja unekaebused –­ see on ulme, mis minuga toimub. 12 päeva olen kannatanud kurguvalu, neelanud läbi pisarate, söönud läbi kõrre, lastega rääkinud viipekeeles. Ainus, mis aitab, on paratsetamool – kuna võtab põletikku alla.

 

Hommikul ärgates on tunne, et ooo jess, see nüüd läbi, aga päeva peale hakkab taas jama pihta: raske neelata, raske rääkida, tahaks vaid magada. Voodi on mu parim sõber õhtul kella 23.00–10.00 ja päeval, kui poja magab, magan koos temaga. Seega ma võin end nimetada korralikuks unekotiks, kuid üles tõustes olen endiselt väsinud.

 

Aga parim osa on ikka see Google. Selleks, et oma väikest vaba aega targasti ära kasutada, on muidugi vaja hakata endale lahedaid diagnoose panema. Ja neid kõige hullemaid ikka. Et hmmm, see sümptom ja see ka veel – no kindlalt kõrivähk. On-on.

Siis leian veel mõne parema sümptomite kokkulangemise ja juba on keelevähk.

Tegelikult ei tahaks ma endale diagnoose panna, aga lihtsalt ükski ravim ei allu minu seisundile. Angiin see pole, kuigi mandlitel on täpid, kurgukaar on meeletult punane, mandlid ka võib-olla üldse ei funktsioneeri nii, nagu peaksid. Seoses sellega on 19. augustiks kurgu- ja ninakliinikusse aeg pandud, et konsulteerida, mis mul siis seal ei funktsioneeri ja miks?

Perearstilt võetud proovidest selgus, et mingisugune näitaja on mul meeletult kõrge ja viimase 1,5aastaga tõusnud. See ei tõota üldse head…

Igaljuhul täna ma olen juba tunduvalt õnnelikum ja tunnen end paremini – saan juba rääkida, laulda ja tantsida. Ei taha muidugi ära sõnuda. Ptüi-ptüi-ptüi.

Minu tervis võib ju parem olla, aga lapse oma!
Mu pisikene Karlikene jäi 39,5 palavikku öösel. Rohtu ei lase panna, vett ei taha juua, külma kompressi teha ei lase. Iga 30 minuti tagant kraadisin teda. Hommikul sain kiirelt arstile. Ja mis siis selgus, et meil on kõrvapõletik. Vaesekene on nii läbi, et jääb magama igas asendis.
Aga olgu ,ma linnupoja kaissu taaskord.

Seega kullakesed, hoidke end.

Mina seda juba teen, sest tervis andis lihtsalt märku, et võta hoogu maha, kaua sa tõmbled ringi!