Kaitsev suveloos

 

Just saabunud  suve soojade  puhul on mul hea meel teha give away. Seekord koostöös DERMOSILiga on võimalik võita komplekt Summer Dreams + SPF 50 päikesekaitsepulk.

Loosis osalemiseks tee nii:

 Pane Kadrily.ee Facebooki lehele LIKE
 Kommentaaridesse jäta endast märk maha
 Jaga seda postitust oma sõpradega 

Komplekt sisaldab vajalikke suvetooteid 40 ml tuubides.
Komplekti kuuluvad tootevalikust tuttavad suvelemmikud nagu Aloe geel, Jahutav Palsam ja Päikesekaitsekreem SPF 20 ning uued suvetooted Summer dream dušigeel ja Summer dream after sun kehakreem.
Päikesekaitsekreem sisaldab nahka hooldavaid koostisosi ja annab keskmise kaitse päikese UVA- ja UVB-kiirguse eest.
Summer dream dušigeeliga pesed rannas veedetud päeva järel keha puhtaks ning Summer dream after sun kehakreem niisutab ja rahustab nahka peale päevitamist.
Kanna Jahutavat Palsamit näiteks sügelevatele sääsehammustustele ja Aaloe Geeli esmaabiks kihelevale või kuumavale nahale, näiteks peale päevitamist.

Päikesekaitsepulk SPF 50+ kaitseb tõhusalt päikese eest tundlikke nahapiirkondi nagu huuli, nina, põski ja õlgu. Toode annab kaitse päikese UVA- ja UVB-kiirguse eest.

Lõhnastamata veekindel päikesekaitsetoode sisaldab ka mesilasvaha ja sheavõid. Tänu Päikesekaitsepulga kujule ja suurusele on seda mugav ranna- või käekotis kaasas kanda. Seda on ka mugav tundlikele nahapiirkondadele või muidu täiendavat kaitset vajavatele kehaosadele peale kanda.
Loosis osalemiseks ei ole vaja muud teha, kui ainult like’da mu  facebooki lehte , jätta endast märku kommentaaridesse ja jagada seda postitust. Nii lihtne see ongi 😉 !

 

Võitja loosime välja 10 august

Päikest teile!

Mu silmad on avanenud

Taban end viimasel ajal nägemas asju, mida ma varem pole märganud. Kas asi on selles, et see puudutab mu hinge enam või milleski muus, seda ma ei oska öelda.

 

Mul on siiras rõõm näha inimesi jõusaalis treenimas. Ma ei mõtle tavainimesi (see on muidugi ka tore), vaid just inimesi, kellega on mõni raske õnnetus juhtunud või kes on mõne haiguse küüsis. Mõni päev tagasi nägin jõusaalis esimest korda ratastoolis meest, kes tegi ülitublisti trenni. Kohe soe tunne tekkis teda pingutamas nähes. Mul on nii hea meel, et inimesed, kellega on miskit juhtunud, leiavad endas jõudu tegutsemiseks, et saada ree peale tagasi. Teevad seda, mis annab neile jõudu. Suur-suur respekt.

 

Ja samas ma näen jõusaalis ja tänavapildis vanemaid härrasid, kes näevad oma vanuse kohta vapustavad välja. Või siis teistpidi noori-vanu, kes on rasvunud. See pole just kaunis silmale vaadata.

Kuidas küll inimesed, kellega on midagi juhtunud ja kellel on võib-olla raske emotsionaalselt ja vaimselt, leiavad siiski selle jõu, et end vormis hoida. Aga inimesed, kes on täiesti terved ja elujõulised, lasevad end lihtsalt käest ära?

Miks?

Kas sa tunned ennast hästi, kui sul ripub õllekoht üle püksiääre ja rasvatissid on pluusi alt näha?

Kui ma vanasti sellisele asjale tähelepanu ei pööranud või ei märganud, siis nüüd jääb kõik silma ja see on päris nutune vaatepilt.

Kas tõesti peab selleks, et oma toidulaud ja liikumine kriitilise pilguga üle vaadata, peab midagi enne juhtuma?

 

Ma leian, et ei pea. Suuremal osal inimestel puudub igasugune tahtejõud. Nad mõtlevad, et ah, homme hakkan korrektselt toituma. Aga siis ostavad salaja poest endale ikka kappi ahvatluseks komme ja muud head ja paremat. Aga keda nad niimoodi petavad? Ise ennast ju vaid. Ja siis halavad, et tahaks alla võtta. Tahaks näha sama hea välja, kui mõni nende iidol. Või ei leia aega, et trenni teha. Ei leia aega, et sööki kaasa teha. Ära otsi vabandusi ja ära hala, vaid tegutse, see kurtmine ei vii sind paremasse vormi, ega aita kaalu langetada.

 

Eelneva jutu lõpetuseks tõstatangi küsimuse: kas sa hoolitsed enda eest teiste jaoks? Kõike, mis sa teed, teed ju ikkagi enda pärast. Enda hea enesetunde nimel. Või noh, võib-olla tõesti meeldib kellelegi rasvunud peegelpilt, aga ma usun, et neid inimesi on väga vähe.

Meil kõigil on soove

Meil kõigil on soove, mille täitumist tahaksime näha. Kuid vähesed meist saavutavad selle, mida  soovivad, sest nad tegelikult ei püüdle unistuse poole.

 

Minu unistus on jõuda lavale enda parimas versioonis. Jah, ma võib-olla arvasin, et lihaste kasvatamine on tunduvalt lihtsam, kui see tegelikult on. Ei kujutanud ette, kui palju on vaja jõusaalis aega veeta, et midagi muutuks. Kui palju on vaja süüa, et lihas kasvaks. Mõnikord on hommikuti tunne, et ma lihtsalt ei suuda süüa. Istun ja istun seal laua taga ja sunnin ennast sööma. Ja see lihasvalu on teinekord nii vastikult rõve, et hakka või nutma, eriti kui olen saanud eelnevast trennist sellise powerʼi sisse, et olen ainult raskuseid tõstnud ja tõstnud. Vaesed lähedased, kes minu hala ja häda peavad kuulama. Või siis, kui ma olen trenniga jälle üle pingutanud ja olen surmväsinud ning süda on paha. Aga kõige selle juures meeldib mulle siiralt see, mis ma teen.

 

Meeldib näha enda keha muutumas (kuigi olgem ausad, ma ei pane seda muidu väga tähele. Pigem siis, kui vaatan vanu pilte või keegi teeb märkuse mu keha kohta).

Täna nt õlale lendamist tehes nägin esimest korda, et ohoo, mulle on beebiõla lihas kasvanud. Olin nagu väike laps, kes hüppas peegli ees ja lõi hüpates kandu kokku.

Selline muutus on minu jaoks täielik motivatsioonilaks ja teeb tõsiselt õnnelikuks.

Samas kui mõni teine lause võib jalust niita päris pikaks ajaks. Näiteks tahtsin kord poseerimistunnis ausat vastust, et kas üldse nii lühiajalise treeningu ja minu vormiga on mõtet sügisel üldse võistlema minna. Ise tahtsin ausat vastust ja sain ka selle, et ega minu vormiga ei lähe ju võitma, sest vastas on ikka aastaid treeninud inimesi. Jah, no mida ma siis sealt loota soovisin, et jaa, Kadri, muidugi lähme lavale, et sa heas vormis. P.S., ega ma nii lilledes ka ei ela. Kahjuks mul ei kasva lihas nagu mõnel teisel, aga teen selle nimel kõik, et areneksin. Samas ma annan endast liiga palju ja tunnen, kuidas tervis kannatab, õigemini annab tunda, et tõmba hoogu maha. Seda näevad ka pereliikmed, kui ma kuskil zombina liiklen.

 

Tegelikult on jutt jumala õige, et ravi ajal keha niikuinii võitleb ja on n-ö stressis ning ma oma trenniga teen omale sellevõrra enam ju liiga.  Jah, mu enesetunne on mingiks hetkeks täitsa halb, aga samas mulle nii meeldib ja ma naudin treenimist südamest. Seega mul on kohati nii rõõmsaid kui ka kurbi hetki, kus vägisi tulevad pisarad silma ja mõtlen, et ah savi, ma lihtsalt ei jaksa edasi pürgida, sest enesetunne on nii võimatult halb, et lööks käega. Aga ei, ärkan uuel päeval ja olen tänulik ilusa elu eest. Kusjuures ütlen seda endale naeratades ja sellest rõõmu tundes veel mitu-mitu korda.

Ma ju teen seda kõike vaid endale. Ma ületan enda hirme ja vaatenurki ning ma tean, et võidust tähtsamad on emotsioonid ja teekond. Ma ei võrdle end teise inimesega… Iga inimene on ainulaadne.

Ebaõnnestumine ja meeletu hirm

Viimasel ajal on nii raske uinuda. Näiteks just üleeile. Meeletu peavalu, õlad andsid juba õhtul trennist nii tunda, et sain vaid selili magada, külje peal isegi polnud mõtet proovida. Ja muidugi tagatipuks oli mul süda paha. No korralik kompott koos. Voodis pikali olles mõtlesin endamisi kõikidele headele asjadele, aga vägisi kippusid valu tõttu silma pisarad, mis mööda põske alla voolasid. Ja siis tuletasin endale meelde, kõigest novembrini on veel vaja ravil käia ja siis on ehk nende peavalude ja halva enesetundega ühel pool, ma vähemalt siiralt loodan. Varsti lihtsalt ei jaksa enam.

 

Ja kui uinun, näen öö läbi unenägusid oma ebaõnnestumisest. Näen lähenevaid võistlusi. Just seda, et enne võistlusi ei ole ma jõudnud panna õigel ajal grimmi peale, ega pole ka grimeerijat. Siis selgub veel unes, et mu soeng on liiga lühikene, et üldse lavale pääseda. Ainukene asi, mis sai suurepärane, oli näomeik, millega lõin paljud pahviks. Aga jutukõminat jätkus veel paljudeks tundideks. Et, appi, miks ta siin on? Ta pole grimmitud, tal pole soengut, ta pole veel valmis lavale pääsemiseks. Need pilgud ja jutud. No see oli tõeliselt vastik unenägu.

 

Ma täitsa mõistan, miks ma seda unenägu nägin, sest mul reaalselt ongi hirm. Mu suurimaks hirmuks on laval olek. Mis saab, kui ma seal komistan? Aga mis saab, kui kukun? Mis saab siis, kui jalg niimoodi väriseb, et ma ei suuda seista?

Teiseks murekohaks on grimm. Kuidas grimmi peale kanda? Kes seda teeb? Kas see jääb ühtlane? Olen kuulnud igasuguseid jutte ja sealt need murekohad algavadki. Bikiinid? Millised on need õiged bikiinid, mis just mulle sobivad? Kas need peaks olema rohelised või punased või hoopis lillad? Missuguse korviga need olema peaks ja milliste pükstega? Ühesõnaga on see kõik kokku ulme töö, et lõppkokkuvõttes näha välja ideaalne.

 

Kolmas murekoht on lavavorm. Kas ma olen piisavalt vormis, et lavale astuda ja mitte häbisse jääda? Mis teie arvate? Olen teinud ju trenni kõigest eelmise aasta septembrist, noh tegelikult jõutrenniga ju alustasin novembri lõpust, seega seitse kuud rasket trenni ja ainult mõni kuu on veel võistluseni jäänud.

 

Igal juhul ma ei anna alla, pingutan ja teen südamest trenni nagu siiani, sest ma tean, mida ma saavutada soovin. Ei tohi lasta end heidutada kartusest, vaid sellest üle olla. Alati on ju lihtne alla anda. Aga see ei sobi minuga kokku.

Abi, hoolivus ja tegelikkus

Taban end viimasel ajal tihti mõtlemas, et kui palju on mu ümber selliseid inimesi, kes oleks nõus mind kohe ja ükskõik millega aitama? Et keegi ise pakub välja, et aitab.

Nooo, ma olen järeldusele jõudnud, et rohkem on neid, kes niisama räägivad.

 

Kuna elan majas, siis paljud, kes külas käivad, ütlevad, et oh, kui sul vaja, siis tuleme ja aitame. À la, et teeme talgud. Aga kui see päev käes ja teed eventʼi selle kohta, siis sellest karjast inimestest saab kõigest üks või kaks tulla, aga see selleks. Seetõttu ma ei palugi abi, vaid teen ise. Tundub, et kui küsid abi, siis oled veel imelik ka peale selle.

 

Aga õnneks leidub mu elus üliarmsaid ja hoolivaid inimesi, kes oma kiire elutempo juures on nõus oma väärtuslikku aega minuga jagama.

Mul oli juba mitu aastat hinge peal maja taha suveks mõnus istumisalune saada, sest hoov oli nii nukralt tühi kuidagi. Internetist leiab igalt poolt nii ilusaid euroalustest tehtud mööbleid, et tekkis ka kohe tahtmine endale midagi sarnast meisterdada. Puistades selle oma südamelt, hakkasid asjad toimuma. Järgmisel päeval olid mul juba euroalused hoovi peal, kus sain neid hakata enne immutusvahendiga õlitama ja alles hiljem värvima.

Ütleme nii, et pärast mitut tundi oli mul sellest värvimisest üllimalt kopp ees ja selgki valus pealekauba, aga tehtud ma sain. Ainukene probleem oli veel padjad. Kust neid saada?

Vaatasin, et ka on24.ee-st on võimalik patju tellida, aga tarne oli 2—4 nädalat ja siis oleks põhimõtteliselt suvi juba läbi olnud.

Ja jällegi üks geniaalne inimene tuli idee peale, et lasta õmmelda. Mõeldud-tehtud, aitäh Kopli ametikool, kes mulle kaunid padjad peale õmbles ja ilupadjad sain ma Kixik.ee ‘st, kellega personaalselt mõtlesime ise tekstid peale.

 

Aga igal juhul seekord jäid mu mõtted pidama abistamise, hoolimise ja selle peale, milline inimene tegelikult on. Ma saan aru, et oma aeg on tähtis, eriti kui käid tööl ja seda vaba aega on mõni tunnikene. Aga kas tõesti peab inimeses olema rohkem kadedust kui abistamistahet… Miks küll nii? Suhtumist, et jess, sain täna kedagi aidata, nüüd on minu päev korras, kohtab ikka järjest vähem.

 

Ma olen alati elanud mõttega, et üks heategu päevas. Olgu see siis suur või väike, aga see on minu arust vajalik.

Kirjutasin oma heale sõbrale, et kuidas neil koos tütrekesega läinud on ja sain vastuseks, et ikka hästi, aga lapsel ei ole just kõige toredam temaga olude sunnil tööl kaasas käia. No muidugi, mõistetav, laps ju tahab ringi rapsida, mängida ja olgem ausad, ega ise ei saagi siis tööle keskenduda, kui laps on iga päev kaasas, sest lasteaed on kinni.  Tean, et see tore plikatirts meeldib ka minu poistele ja on väga heaks mängukaaslaseks, seega ei pidanud pikalt mõtlema, kui ütlesin, et too laps meile, ma heameelega vaatan. Kahjuks ta sel hommikul siia ei jõudnud, sest jäi äkitselt haigeks, seega ootan järgmist korda.

 

Kui ma vähegi saan, aitan kõiki, kui see on minu võimuses. Ma ei tea, kas see on minu tähtkujus kinni või mind on nii kasvatatud, aga nii on.