Naised – mehed, miks te olete nii räpased?

Ma ei tea, kas vaid mina mõtlen nii. Aga igal juhul trennis on mega mõnus käia ja kui seal inimesed higistavad, on see normaalne ja tavaline nähtus. Masinad saab ju vajaliku lapi ja ainega kenasti puhtaks teha, iseasi on muidugi, kui paljud seda ka teevad. Mina teen.

 

Kuid tegelikult häirib mind rohkem või õigemini paneb mõtlema naiste tualettide seisukord. Tahaksin seal KAHE KÄEGA peast kinni hoida ja raputada, et APPI, naised, kas te kodus ka oma poti selliseks jätate? Naine on muidu ilus, hoolitsetud, meigitud, hästi lõhnastatud, aga kui kasutab WCd, siis unustab ära, et seda peab ka korras hoidma. Päris räige on astuda tualetti ja näha WC-potti täiesti täis roojatuna. Sama targalt alati ei õnnestu sealt välja roomata, sest järjekord on ukse taga ja siis istungi seal Sparta tualetis, et enne kellegi teise tegemata töö puhtaks teha. See paneb mind ikka ja jälle ahhetama. Oleks see siis nii, et okei, ükskord, aga see on iga päev, kui ma trenni lähen, tahes-tahtmata on seal sama olukord. Jube õõvastav tunne.

 

Ja need spordisaalide ühistualetid, mis on nii-öelda nii meestele kui naistele kasutamiseks, on ikka täiesti roppused. Mehed ei oska samuti korda kahjuks vist hoida ja on näha, et nad ei vaevu isegi prilllauda ülesse tõstma, kui soovivad seistes kuseda. See on jälk, kas te kodus ka jätate selle alla? Või kui lasete mööda, et ah savi, las olla? Miks peab väljas olema lohakam kui oma kodus? Ma ei saa lihtsalt sellest aru ja ei hakkagi kunagi saama kahjuks.

 

Minu jaoks oleks ikka äärmiselt piinlik, kui pärast mind peaks keegi minema ja avastama midagi sealt – ma vajuks vist maa alla, ega suudaks päris pikalt otsa vaadata.

 

Ja kui ma peaksin juhtuma kellegi peale, kes jättis WC-poti mustaks, teate, ma lähen ja ütlen ka talle seda otse näkku ja kui see teda natukenegi mõtlema ei pane, siis no ma ei tea.

Kui võtta päevaks aeg maha

Mõni aeg tagasi käisin laste ja oma tädiga Tartus V-Spas puhkamas. Siin ka väike video tuulispasast, mida teel Tartu kohtasime.

 

V-Spa asub Kvartali viimastel korrustel. Auto sai parkida maaalusesse parklasse, kus ööpäev maksis vaid viis eurot, mis tundub väga mõistlik.

Vanniga Deluxe tuba oli väga hea suurusega, mahutades kenasti kaks täiskasvanut ja kaks last.Enim toas olles meeldis , et magamistoast li võimalik näha vannituppa, kui lapsed vannis olid, kuna üks sein oli klaasist.

Seadsime end kenasti sisse ja otsustasime siis kohe spaas ära käia. Minu suureks üllatuseks oli seal lastele väga palju tegevusi, mis on suureks plussi
ks. Muidugi põrandad on mega libedad, aga no nimetage üks spaa, kus põrandad libedad pole? Keegi võiks välja mõelda mingi vahendi, mis tekitaks näiteks kaitsekihi maha. Asjapulgad, pange pead tööle!

Muideks, kuna ilm oli mega, siis tädi veel autos küsis, et huvitav, kas seal välibassein ka on. Küsisime ja vastati, et on ikka. Reaalsuses oli väljas 6–8 lamamistooli ja mullivann. Noh, ajab asja ära, aga võiks ju olla pisikene bassein, oleks ju mõnusam. Aga no asi on maitses.

 

Spaas on täiesti eraldi saunamaailm (meil oli hinna sees), aga muidu peab juurde ostma saunapääsme, mis ei ole just kõige krõbedam. Saunad olid kõik megad. Enim meeldis kadaka saun – nägi üli stiilne välja. Aga kahjuks avastasime selle poole spaast alles järgmisel hommikul ja seal jäi lustimist väga väheseks, sest keskpäevaks oli vaja juba välja registreerida, kuid spaasse sai sisse alles kell üheksa, mis on veidikene paha. Lootsime varahommikul juba enne hommikusööki ujuma minna, aga meie kurvastuseks oli see suletud. Seega, kui on võimalik, siis muutke seda aega. See oleks kindlasti paljudele meeltmööda, kui spaa oleks seitsmest või kaheksast avatud, nagu enamikes kohtades. Ja kui aus olla, siis oleks pidanud ikka kaks ööd võtma, et nautida kogu mõnusid. Eks teinekord olen jälle targem.

 

Järgmisel päeval käisin mõistagi jõusaalis ka ära. Ütleme nii, et trenni saab tehtud, aga peegleid pole. Natukene kurbnaljakas, mulle ikka meeldib end peeglist vaadata ja jälgida, et kas mu tehnika on korrektne. Pidin olema leidlik ja vaatama oma vähest peegeldust ukse pealt. Sain muidugi tehtud, aga peegliga oleks mõnusam.

Enim meeldis mulle kollektiiv nii hotellis kui ka spaas. Kui tavaliselt väga ei kohta positiivseid ja alati naeratavaid teenindussektori töötajaid, siis seal oli teistmoodi ja see andis väga palju juurde.

Seega südamlik tänu V-Spale meie majutamise eest. Oli meeldiv kogemus ja kindlasti tuleme veel, kui Tartus oleme.

Vau, Vau, Vau, olen sõnatu!

Vau, vau,vau! Pärast esimest aastat osalust Eesti blogiauhindade valimisel on mulle jäänud vaid head noodid. Noh, kui välja arvata see, kui õelad paljud on ja enda arvates (salaja) kedagi taga ihkavad rääkida, kurb. Aga no seda on igal pool ja sellest peab oskama mööda vaadata.

Kui hakati võitjaid välja kuulutama ja Ženja Fokin alustas lauset laval, et ka teda inspireerib see naine, siis lõi mul kohe lambi põlema, et ju saan aasta tulija tiitli mina. Ja nii see juhtuski. Siiras rõõm ja tänulikkus mu sees oli nii suur, et lavale jõudes olin ma korralikult oma keele alla neelanud ja pisaragi silma saanud. ““Kust leiad selle jõu?” küsis Ženja kohe, kui tema juurde jõudsin. Ausalt öeldes ma olin tol hetkel päris šokis ja laused, mis mu suust kostusid, olid pigem mõnesõnalised. Kuid praegu, kui sellele mõelda, siis tegelikult leiangi jõu alati vaid enda seest, motiveerides ennast tegema seda, mis teeb mind õnnelikuks. Ühtlasi on tohutult palju siiraid inimesi, kes mulle kaasa elavad ja kirjutavad-tunnustavad. Mõni neist tuleb isegi tänaval juurde ja teeb minuga juttu. Aitäh-aitäh teile kõigile ja suur rõõm on teada, et ma inspireerin paljusid, seda enam soovin teiega oma lugu jagada.

Meik ja soeng Mädleen Mustonen

 

Aga tulles õhtu juurde tagasi, siis minu ümber oli mega palju kenasid inimesi, kes olid endaga väga palju vaeva näinud ja särasid seal kaunilt.

 

Korralduse koha pealt ei ole mul ühtegi halba sõna öelda. Sööki-jooki oli palju, kellelgil puudust polnud, isegi nendel, kes VIP-lauda ei tellinud. See oli korraldajatest väga ilus žest. Auhinnad olid minu arvates väga lahedad ja andsid  motivatsiooni juurde, et teinekord isegi veel rohkem pingutada.

 

Aasta uustulija auhinnaks oli aasta jagu Linea Natura juuksehooldustooteid. Olen üsna põnevil kohe, sest pole neid tooteid varem kasutanud, aga olen kuulnud palju kiidusõnu nende kohta.

 

Muidugi veel suurem üllatus oli minu jaoks see, et valiti veel välja õhtu stiilseim. No olgem ausad, seal oli väga palju ilusaid ja põneva stiiliga inimesi. Aga kui hõigati minu nime, olin ma küll väga üllatunud, et vau, kas tõesti? Siiras rõõm on tõdeda seda, et pannakse tähele, et tegelikult lihtsuses peitubki võlu, anna vaid aksessuaaride, soengu ja meigiga natuke juurde ning ongi ideaalne komplekt koos. Seega aitäh Ženja ja Leanika Järve selle meeldiva tunnustuse eest.

Auhinnaks oli fotosessioon. Minu juuksed teeb korda Anett Laisaar, näo lööb särama meikar Diana Aru, pilte teeb fotograaf Kristi Kullerkupp. Ühtlasi sain kaasa koti Essence’ilt ja pesumaailm.ee-st saan valida omale uue kihvti pesu. Ning Epicentervõimaldab mulle eriti eksklusiivse pildistamiskoha. Kui järgmine päev hakkasin sellesse kingitusse süüvima, sain täieliku vau-efekti, et uskumatu, kui palju asju. Ja ütleme, nii et photoshoot, no see on minu puhul ikka nagu rusikas silmaauku. Super!

Tänan siiralt Marileenu ja tema abilisi ning sponsoreid, kes panid blogiauhindade jagamisele oma õla alla. Sellist üritust ei ole just lihtne kokku panna. Kui palju unetundide kadu, ohtralt äraütlemisi ja eksprompt plaanimuutusi oli vaja sekundipealt ümber mängida. Aga kõigest hoolimata kukkus “EBA2017” väga hästi välja ja ma leian, et autasu tuleb anda hoopis Marileenule! Super töö kullake!

 

Tänan südamest teid kõiki, kellele olen silma jäänud ja kes minu poolt oma armsa hääle andsid. Siit saab vaid paremaks minna. Kniks teile!

Alati kuulake mitme erineva arsti arvamust!

Aeg lendab ja eile marssisingi juba, nägu naerul, ITKsse. Lootsin, et kirurg tšekkab selle sünnimärgi üle ja ütleb, et ei-ei, sellega on kõik korras, eemaldada pole vaja. Aga kahjuks nii hästi ei läinud. Sünnimärk, mis on peaaegu terve elu minuga igalpool kaasas rännanud, leidis eile oma tee minu seljalt laborisse.

Alguses oli plaan, et ma palun selle eemaldamist filmida, aga kuniks kirurg mu seljale süste tegi ja need nii hirmus kibedad (loe: valusad) olid, siis ma otsustasin, et ma isegi ei tahaks seda videot näha. Seega olin seal vaikselt edasi pikali ja lasin oma armsa paha sünnimärgi välja lõigata. Hiljem õmmeldi haav lausa viie õmblusega kokku. Seega võib eeldada, et see ei olnud just kõige pisem. No sünnimärk polnud samuti just tilluke.

 

Halb on see, et ma ei tohi nüüd kaks nädalat trenni teha. Peab õnnelik olema, et tänasest lubati vähemalt pesemagi minna. Ja samuti kahe nädala pärast pean siis perearsti juurde niite eemaldama minema. Ja no eks see selja koht annab ka tunda vaikselt juba, sest tuimestus hakkab kaduma. Seega olen taas pooleldi invaliid, jess! Ja kauaoodatud tulemused sünnimärgi kohta saabuvad 19. juulil. Tuleb taas pikk ja närvesööv ootamine.