Kust leida see energia?

Sõbrad ja tuttavad imestavad alatihti, et kust ma leian selle energia, jõu ja motivatsiooni, et trenni teha? Et kuidas ma end motiveerin? Kas mul on keegi, keda jälgin ja kas keegi nõustab mind?

No olgem ausad, inimene saab end vaid ise motiveerida. Või noh, see on jällegi minu loll arusaam. Selles suhtes, et kui koerale anda pärast triki tegemist küpsist, siis on tal motivatsiooni  teinekordki samamoodi käituda, kuna teab, et sealt tuleb midagi head. Eks teised inimesed saavad samuti anda motivatsiooni, aga parim motivaator oled just sina ISE.

 

Tänu Peebule (treenerile) hakkasin ma eesmärke seadma. Vanasti käisin lihtsalt hea enesetunde nimel trennis ja tõstin raskusi, aga viimased kuu aega, olen ma ikka enda arvates võimsamalt edasi läinud ja seadnud endale kindlamad eesmärgid, mida täita.

Hea kohe siia tuua näide, et kui maikuu alguses tegin ma biitsepsit 8 kg, siis maikuu lõpuks juba 11 kg. Seega võin öelda, et ületasin isegi oma eesmärgi, mis omakorda annab mulle veel rohkem motivatsiooni treeninguks. Näiteks ükspäev tuli mu juurde vanahärra, kes samuti jõudsasti kogu aeg jõusaalis käib, ja ütles mulle, et ta polegi näinud, et naisterahvas nii suurte raskustega biitsepsit teeb, et ilus kohe vaadata ja kindlasti pakub ka mulle rahulolu. Muidugi pakub meeletult rahulolu – see annab mulle nii mõnusa positiivse tunde, et jess, jälle ma ületasin end. Et ma olen suuteline veel enamaks ja ma saan hakkama.

 

Nagu te juba aru saite, siis energiat saan ma juurde trennist. Kusjuures puhkepäeval olen ma rohkem väsinud kui trennipäeval. See on muidugi nats veider, aga nii see on. Ühtlasi saan ma lastelt hea positiivse laengu kehale.

 

Kui aus olla, siis mul ei ole n-ö oma kindlat iidolit. Neid on palju, keda ma Instagramist piilun. Nende arengut, võistlusi ja elustiili. Mulle meeldib vaadata inimesi, kelle silmad löövad tänu trennile särama ja seda on kohe näha, et nad on hingega asja juures. Eestlastest võib-olla on minu jaoks suurim tegija  Helena Mang, kellele kõige rohkem pöialt pean. Super! – jätka sama hooga.

 

Mul on siiralt kahju, et olen terve elu jätnud asju pooleli. Aga leian isegi sellest jälle vaid häid noote, sest oskan igat asja natukene teha. Kuid  fitnessiga on nii, et võtsin nüüd sihi, et teen ühte asja hingest, korralikult ja motiveeritult. Ja tundub, et tuleb kenasti välja.

See pole mingi vabandus, et pole aega trenni teha. Pole vabandus see, et sul pole aega süüa. Tee omale söök kaasa, kus iganes sa liigud. Pole vabandus, et sõbranna ei saanud trenni tulla. Pole vabandus, et lihased on eilsest trennist valusad. Vabandus on vaid juhul, kui oled haige, kuna siis ei saa tõesti trenni minna, teed endale ja teistelegi pigem karuteene. Seega ärge leidke vabandusi, armastage ennast ja tehke seda, mida armastate. Ja kui tekib tahtmine hakata endale vabandusi otsima, siis mõtle, et miks sa seda teed? Sa ju teed seda vaid endale ja täidad enda isiklikke eesmärke, mitte kellegi teise omi.

 

Seega teine asi, mida ma armastan, on kirjutamine ja veel on viimane päev hääletada SIIN oma lemmik blogija poolt. Olen endiselt AASTA UUSTULNUKA KATEGOORIAS.PS!Ühe IP aadressi pealt saab anda 5 häält.

Kniks ja pai teile.

Kuidas ma end kehvasti tundsin.

Vahepeal on väga palju juhtunud. Olin ju mõni aeg tagasi ilumessi reklaamnägu. Tänu Marimelli blogile jäin seekord korraldajatele silma mina. Nende arvates lihtsalt leid “tänavalt”, nagu nad kevadmessi nägusid, kellel aitavad oma unistusi täide viia, nimetavad. Ühtlasi sooviti mind 12. mail sealsamas ilumessil intervjueerida.

 

Alguses pidin varuma ühe tunni, ajakavas oli minu ajaks märgitud 13.30–14.00.

Ise veel mõtlesin, et oh kui tore, et tõesti neid huvitab see, mis minuga on toimunud, kuidas mul läheb, kas unistused on täitumas, kuidas on mu mõtlemine muutunud jne.

Aga tegelikkus oli see, et kell 13.30 ei toimunud midagi, me rõõmsalt istusime juba ammu-ammu lava juures. Kell oli siis juba 13.45 ja ma mõtlesin, et hmm, kas see on nüüd tahtlikult ära jäetud või mis toimub? Vaatan telefoni, keegi helistanud ka polnud, et no ju siis on ajakavas miskit nihkunud. 13.55 vaatan, et juba pannakse lava uute asjade jaoks valmis, et mind jäetigi vahele, noh mis teha. Mõtlesin veel, et no miks te siis mind siia kutsute, endal ajakavas intervjuu kaanemodelliga. Võtsin siis lõpuks telefoni ja helistasin korraldajale Katrin Piheldale, et mis toimub, ma juba ammu ootan , et kas ajakavas on muudatusi.

Tema selle peale, et ma arvasin, et sa jääd hiljaks.

Appi, mida vastust, kas mina pean tõesti teada andma, et olen nüüd siin? Esiteks oli jutt, et tule varem, teiseks polnud informatsiooni, kus pean olema ja kuhu tulema. Olin algusest peale lava juures, kuna seal ju pidi see toimuma. No ja siis vastati mulle, et jajaa, kohe teeme ära.

Ženja Fokin kutsus mind kuskile Blenderi kohviku nurga peale istuma, küsis minult kolm küsimust (kõige rohkem neli minutit kestis see) ja võtsime ühe Blenderi ingverišoti ja oligi kõik ja juba ta kiirustas järgmist asja tegema.

 

Okei, ma ei tea, kas ma olen imelik või intervjuud ongi sellised?

Ma saan aru, et ajakava muutub, aga kas seetõttu peab keegi teine end tundma ebamugavalt?

Igaljuhul ma lootsin, et nii, nagu räägiti mulle, siis nii ka tehakse.

Seega mu elu esimene intervjuu andmise kogemus kukkus välja vales kohas ja 30 minuti asemel oli kolm küsimust. See oli minu jaoks kahjuks ääretult ebameeldiv ja kurb kogemus. Ühtlasi oli piinlik ühe oma parima sõbranna ees, kes sõitis lausa Haapsalust kohale, et mind kuulama tulla.

Oleks siis pärast korraldajatelt järgnenud vabandus, aga ei, seda võibki ootama jääda.

Või reageerin ma kuidagi üle? Kuidas te end tunneksite? Ma igat ebameeldivat tunnet ka kahjuks vältida ei saa ja seetõttu pidin ka kirjutama. Päikest 🙂

Kuidas ma sain ilumessi reklaamnäoks

Esiteks pean ma tänama Mari-Leenu, kes tegi minust loo ja tänu sellele leidis mind ilumessi “Ilu sõnum” toimetaja Katrin Pihela, kes soovis minu unistuste teekonda bikiinifitnessi lavale toetada.

 

Saime siis Katriniga Kadrioru kohvikus kokku ja vestlesime seal tunnikese nagu vanad sõbrannad. Oli hea suhelda inimesega, kes on siiras, positiivne ja hea auraga. Peale selle veel veetleva välimuse ja hea stiilitunnetusega.

 

Sügismess kasutab professionaalseid modelle, kuid kevadmessiks otsivad nad inspireerivaid inimesi meie endi keskelt. Ja seekord naeratas õnn minule. Rohkem ilumessist ja loost saab lugeda SIIT. Niisiis – mulle pakuti võimalust olla 2017. aasta kevadmessi reklaamnägu. Olin uudist kuuldes väga hästi meelestatud ja võtsin selle võimaluse kohe vastu.

Ikka ja jälle pean tõdema, et modellitöö on raske. Kõigepealt pool päeva tehakse sulle meiki, seejärel paar tunnikest soengut ja siis alles läheb pildistamiseks. Aga ,et seda õiget nurka ja fotot kätte saada, pead veidike end paremale või paar millimeetrit vasakule liigutama. Hea oli aga kõige selle juures see, et klappisin minu kallal töötanud meigikunstniku  ( Arlin Saani ) ja fotograafiga (Kirill Gvozdev ) kenasti ja tundsin end vabalt.

 

Ühtlasi intervjueerib mind “Ilu sõnumil” 12. mail kell 13.00 Zenja Fokin. Loodan seal võitu saada oma lavahirmust, mis võtab mul hääle värisema, keha krampi ja kaitseasendisse. Olete kõik oodatud kuulama ja ärge pange pahaks, kui kinni kiilun.

 

Ja nimelt tänu sellele vahvale võimalusele “Ilu sõnumi” reklaamnägu olla, spondeerivad mind nüüd ka fitness.ee ja fitshop.ee, kellelt on mul treeningriided, spordisaal, treener, poseerimisõpetaja ja toidulisandid. Veel kord suur-suur aitäh teile. Eriline tänu Arnolt Tokkole ja kogu tiimile, kes minuga koostööd teeb.

 

Tõenäoliselt olete juba näinud mind telereklaamides ja Tallinna linnapildis reklaamtahvlitel ja valgusvitriinides ilutsemas. Endalgi tuleb lai naeratus näole iga kord, kui sõidan trenni, kuna just Pärnu maantee ääres näen ennast lausa mitu korda päevas.

 

PS! Kui soovid “Ilu sõnumi” kutset, võta minuga ühendust!

Nahaarsti vastuvõtul kuuldu polnud just see ,mis lootsin

Oeh, kui tegemist täis päev, võtab ikka niii läbi. Tahtsin vaid teada anda, et sain nüüd ilusti ka nahaarstil käidud. Temaga on mul vedanud, tõesti mõnus ja meeldiv inimene. Seekord võtsin oma vanema poja samuti arsti juurde kontrollimiseks kaasa. Sellest vanuses tuleb juba sünnimärke kiiremini juurde kui beebiaes (kuni viienda eluaastani). Õnneks on Hansukesel kõik korras ja ta peab end edaspidi korra aastas näitamas käima. Noh nagu me kõik, v.a mina.

 

Aga minuga oli siis seekord selline vahva lugu, et sain omale taas pihku saatekirja dermatoloogile. Ja jälle oli seal peal kirjas “melanoom”.

Arst veel naljatas, et tavaliselt ma ei julge kirjutada seda sõna sinna peale, aga õnneks vist sul ei võta maapinda jalge all värisema. Naersin veel , et ei võta jah.

Hiljem koju jõudes ja sellele mõeldes oli natuke hirm ikkagi. Meenus tunne, mis oli esimesel korral.

Seega 7. juunil vaatab dermatoloog mind oma silmaga üle ja arvatavasti siis ka eemaldab, kui vaja.

Aga kuni selle päevani tuleb halvad mõtted eemal hoida. Seega raskused trennis, hoidke alt, mul seda enam power´it läheb teile!

Takistused on ületamiseks!

Analüüside vastused

Kindlasti ootate huviga, mis kompuutertemograafia ja vereanalüüsid näitasid…

Noh ütleme nii, et kui sinna sõitsin ja ukse taga ootasin, siis käis peast läbi ikka mustmiljon mõtet. Ma küll mõtlen vaid positiivselt, aga mingil hetkel leian end ikkagi sobramas süngetes mõtetes, ole ükskõik kui hästi meelestatud. Raske haigusega lihtsalt on nii, et alati ei ole võimalik kurbi mõtteid eemale peletada.

 

Õnneks arstikabinetist kuulsin ma vaid SUUREPÄRASEID uudiseid. Minu näidud on kõik kenasti korras, vaid hemoglobiin on veidikene madalam. Ma ei mäleta, kas menstruatsioon kestis vereanalüüsi andmise ajal või ei, sest enne ja selle kestel võib hemoglobiinilagi olla madalam. Seega muretsemiseks pole põhjust. Järgmine visiit on esmaspäeval, kus kontrollitakse mu sünnimärgid üle. Ja alles siis, kui suvi on läbi, kohtun ma oma armsa keemiaarst Kadri Putnikuga.

 

Ja teate, mis veel. Kui mulle mõni kuu tagasi teatati, et peaksin ravi pärast ühte aastat ära lõpetama, siis seekord öeldi mulle selle kohapealt võrratu uudis, et ravi kestab ikka lõpuni ja saan 1,5 aastat ehk siis sügiseni. Seega vaid rõõmsad teated.

Foto: Maarika Roosi

 

Kohe järgmisel hommikul oli tunda meeletut pingelangust. Kuigi sain enne 00.00 magama, oli 7.30 ärgates tunne, et appi, ma tahan jääda voodisse sooja teki alla. Saatsin Hansukese kooli ja kobisin uuesti voodisse ja magasin kuni 11.20ni. Siis väikene söök, trenn ja taas söök ja siis heitsin jälle magama ja põõnasin kuni 17.30ni. Ehk võib öelda, et ma magasin reaalselt terve päeva maha, aga ju kehal oli seda vaja. Kui ennast lõpuks püsti sain, kutsus sõbranna mind kinno ja see oli just see, mida vajasin. Meie valitud film “Mum’s list” rääkis minu jaoks väga aktuaalsel teemal – vähist. Sai ikka korralikult end tühjaks nutta, kuid ma siiralt soovitan seda kõigil vaatama minna.

Kui oled ise haiguse läbi elanud, siis oskad elada rohkem hetkes ja kõike enam väärtustada. Aga miks peab inimene alles siis õppima elama, kui seda on võimalik kohe teha. Kurb mõelda. Tuleb õppida nähtust, kuuldust või siis omade kallite inimeste pealt. Armastage, hoidke, näidake seda välja ja hoolige!

EBA 2017 , hääletame oma lemmiku blogija poolt!

Kallid lugejad ja toetajad!
On tulemas tore üritus, kus tunnustatakse Eesti oma blogijaid ja ma olen sel aastal seal samuti esindatud. Nimelt kui peate mind inspireerivaks ja lahedaks blogijaks ning pead mind oma hääle vääriliseks,  siis minu poolt saab hääletada Eesti Blogiauhindade AASTA UUSTULNUK kategoorias  http://eba.marimell.eu/

 

Tänan juba ette kõiki, kes minu poolt hääletada otsustavad. Teie toetus ja tunnustus tähendab lõputult palju. 

Enne ja praegu, kuidas tundub?

Nonii, keda huvitavad minu edusammud viie kuu jooksul, siis saate seda oma silmaga näha. Kui normaalkaal oli mul vanasti 49–50 kg, siis haiguse avastamise ajaks langes see isegi 45 kg peale. Nüüdseks olen saavutanud kehakaalu 56 kg. Natukene on ikka tõusnud. Leian, et olen teinud ära suurepärase töö. Muidugi ideaalne oleks, kui ma oma pikkuse juures kaaluksin 60 kg, aga välja näen ma ju ikka nagu udusulg. Seega kaaluke, kaaluke, tõuse palun natuke! Mul tasus vaid mõelda uue kaalu peale, et end kenasti jälgida, kui juba oligi armas ja truu sõber mul kodus olemas, mille sain siis SIIT. Ühtlasi näitab kaal kenasti ära rasvaprotsendi, vedelikukoguse jms, aga kui täpselt, seda ma ei oska kahjuks öelda.

 

Kui arvate, et mis seal siis kaalu tõsta on, et söö, mida sa vingud, et kaal ei tõuse. Siis paraku see nii lihtne ei ole. Vähemalt minu puhul. Võin süüa nagu hull, aga midagi ei muutu. Ja ega ma ei soovi omale rasva peale süüa, õigeid asju ikka ja õiges koguses ning sealhulgas pean meeletult trenni tegema. Trenn mulle õnneks meeldib. Oma tervise tõttu tunnen ma iga nädal kahjuks tapvat väsimust, mis natuke küll pidurdab, kuid siis liigutan oma vaba pühapäeva siia ja sinna, et oma keha rohkem kuulata. Nii nagu paljudele teistelegi, on mulle tervis ikka kõige tähtsam.


 

Sellised kommentaarid on muidugi tavalised: “Appi, kui peenike sa oled, hakka sööma.”” No sorry, sa ei tea,mis peenike siis on. Või miks sa lähed seda kellelegi teisele ütlema, tule ütle mulle. Ja enne mõtle palun hoolikalt, et kas on ikka seda vaja mainida. Ja jälle ma alguses tagasi ­– kui sa ei tea inimese lugu, hoia suu kinni või tule räägi minuga. Mul on ütlemata hea meel, et oled vähemalt endaga rahul!

 

Kell teeb tikk-takk ja varsti on sügisesed võistlused, kuid vorm pole ju veel piisav. Seega tuleb seada endale veel suuremad ja ambitsioonikamad eesmärgid. Eesmärkide poole sõudes on ikka tunduvalt rohkem motivatsiooni. Noh, mitte et mul enne polnud, aga nüüd kuidagi tunduvalt rohkem. Paljud ütlevad, et motivatsioon ei püsi… Aga hambaid soovitatakse ka ju pesta iga päev. Küll ta püsib!