Enesetunne, palun mine paremaks!

Enesetunne, palun mine paremaks!

Mõni päev tagasi käisin taas kompuutertomograafias uuringutel. Esmalt kutsuti mind protseduuride ruumi, kus seletati taas ära, mida tegema peab ja anti jood.

Arst: “Jooge praegu 200 ml ära ja edaspidi iga 10 min tagant.”

Mina: ”Just, nii nagu ikka .”

Arst: “Ja pärast kolmandat korda käige palun tualetis ja pistke tampoon tuppe. Kas ikka OSKATE?”

Mina: “Ikka oskan, mul ju kaks last ka!”

Arst: “Aaaa, oih, näete nii noor välja.”

Eino mis siis ikka, 26 või 12. Sain kenasti 900 ml joodi joodud ja läksin kompuutrisse. Seal pandi  kanüül, millest lasti läbi kontrastainet. Tunne, kui seda lastakse, pole just mõnus. Minu jaoks on see iga kord valulik ja veeni voolates on see ühtlasi veidikene soojavõitu.

 

Aga noh, tehtud ta sai ja vereproovid samuti kenasti antud. Vastused saan teada alles 4. mail arsti vastuvõtul. Päris tore on nüüd niikaua oodata ja praadida.

 

Aga enesetunde kohapealt – kui päev pärast kompuutrit tegin omale süsti, siis õhtust kuni järgmise päevani oli selline peavalu, et karju appi. Isegi pead ei suutnud liigutada ega voodist tõusta, et valuvaigistit võtta, sest see valu oli ulme. Kui peaks seda valu 10 punkti ulatuses kirjeldama, siis see oli 50. Pole enne veel pea nii valutanud, et ei suuda tõusta ega end liigutada. Ja kui midagi teha üritad, tulevad vägisi pisarad silma. Aga noh selle leevenduseks oli mul 3 x 1000 ketoprofeeni, õhtul enne magamist sai veel neljaski sisse võetud.

 

Minult küsiti, et kuidas ma neid süste endale teen… Seega väike Video sellest.

 

Aga mis siis ikka, jääme ootama vastuseid, mis on kindlasti vaid rõõmustavad.

Päikest

Kevad, kevad, kevad.

Kevad, kevad – oh, kui mõnus

Issand, kuidas ma naudin kevade lõhna ja looduse tärkamist. Muidugi iga kevadega käib kaasas ka hoovi korrastamine ja muud sellega kaasnevad tegevused. Peab õunapuu oksi lõikama, aia okastest ja lehtedest puhtaks riisuma, puid maha võtma… Ja mis kõige tähtsam, seemned vaja külvata ja ette kasvatada. Oleks see siis nii, et lähed hommikul välja ja õhtul väsinuna tuppa naastes oled endaga rahul, et kõik sai korda tehtud, aga ei.

 

Mul on üks vahva abiline, kellega koos ei lõppe never ever töö otsa. Kui olen suuremad hunnikud valmis riisunud ja hakkan neid kottidesse tõstma, näen, kuidas pisikene Karl esimeses hunnikus hullab, sõna otseses mõttes ajab hunnikut laiali ja viskab lehti õhku. No mida sa vaese lapsega teed, ennastki ajab naerma. Siis riisume need kõik kenasti taas kokku  ja paneme kotti. Jess, üks töö selleks korraks tehtud. Järgmisena teen oma miniatuurse peenra korda ja panen sinna natukene mulda juurde. Tõstan Karli kärusse samuti mulda, et ta saaks selle peenrasse transportida, tema aga suudab selle enne peenrale jõudmist kaks korda murule kallata. Ja siis on meil jälle omamoodi rohkem tööd, kui vaja, aga noh vähemalt töö otsa ei lõppe.

Et natukenegi varakevadesse värvi tuua, enne kui lillekesed oma peanupud mulla alt välja pistavad ja puudele lehed tulevad, istutasime oma selle aasta esimesed võõrasemad maja ette. Hea, et on olemas väike abimees, kes suurima heameelega kõik lilled ära kastab (loe: üle uputab).

 

Aga oeh, kuidas tahaks teha aeda korralikku grillimisnurka, et saaks suviti mõnusasti istuda  ja suveõhtut nautida. Aga mis oleks olulisem, on ehk lastele kiik ja mängunurk.Olen isegi välja vaadanud, mis meile siia sobiks. Ma toksiksin selle kellegi juhendamisel heameelega oma kätega kokku. Kas kellegil on häid näpunäiteid, kuidas oleks kõige mõistlikum see töö ette võtta ja kust tarvilikku osta? Ise tegemise rõõm on ju see kõige suurem. Ehk oskate nõu ja jõuga aidata? Ja võib-olla on kedagi vahvat, kes töötab nt Puumarketis või muus ehituspoes, et saada natukene soodsamalt vahendeid, millega neid toredaid asju teha.

Aitäh-aitäh, head inimesed.

Pilkavad kommentaarid, milleks?

Olen ajaga õppinud teiste suhtes igati mõistev olema. Küll aga ma ei saa aru sellest, et miks peab olema ülbe ja negatiivse suhtumisega? Jah, ma olin isegi 13–17aastasena ehk võib-olla veidikene ebameeldiv, kõrk ja ülbe väga paljudega, kes mulle ei meeldinud, ja üleüldse nähvasin palju, aga see oli kindlasti tingitud minu noorusest, aga kes meist ei oleks olnud? Ja ma siiani väga kahetsen, et ma selline olin. Leian, et vigadest peaks õppima ja ennast parandama.

 

Enam ma tõesti ülbet käitumist ei seedi, tekib kohe tõrge selliste inimeste vastu, kes nii teevad. Näiteks mõned päevad tagasi mängisime seltskonnamängu ja pidime valima pealiku, võib-olla olete kuulnud Indiaani pealiku mängust. Olgu öeldud, et selles mängus olid esindatud noored ja meie emade-isade vanused inimesed. Üks rõõmus ja aktiivne naine pakkus juba esimese ringi ajal välja igasuguseid variante, et kes ja miks võiks olla ja nii saigi pealik esimesel ringil välja valitud. Tuli järgmine ring, et valida uus indiaani pealik ja naine teatas, et voh, too võiks olla, teda ei arvaks kindlasti ära ja üks kutt ütles selle peale: “Et, mis asja, et sulle meeldib siin käsklusi jagada või?”” Oleks see siis öeldud naerulsui ja meeldival toonil, aga ei, see oli kõrk ja ennast täis. Mul oli naisest nii kahju ja kui poiss oleks veel midagi taktitundetut öelnud, oleksin ma oma suu lahti teinud.

 

Miks te inimesed olete nii ebameeldivad ja üleolevad?

 

Ja siis veel üks kurb juhtum… Korraldasime üllatussünnipäeva, mõtlesime, et teeme seekord alkoholivaba peo, tennis, grill, saun ja mõnus seltskond. Aga keegi ei osanud aimata, et õhtu lõpuks peab helistama kiirabisse. Ja see oli veel pealekauba 1. aprillil. Noh, kes see ikka sellise asjaga naljatab, aga mehed olid saunas ja järsku, kutsuge kiirabi, Paul (nimi muudetud) minestas. Lapsed veel naljatasid ega võtnud asja tõsiselt, et hahaa – aprill. Ma siis viskasin köögis noa käest ja tormasin alla. Paul oligi pikali maas, ta oli saunast välja tulles minestanud. Helistasime ruttu kiirabisse. Kui tavaliselt vajub inimene minestades kokku, siis Paul kukkus otse nagu pingviin maha ja kahjuks nii kurvalt, et kolm esihammast tuli välja. Kuidas on võimalik täiesti kainena sedasi kukkuda? Aga näete on ja õnnetus ei hüüa tulles.

Sõber käis arsti juures ära ja siis seadis sammud apteeki, et omale antibiootikumid välja osta. Apteeker vaatab siis talle otsa ja küsib: “Kust sulle need välja kirjutati, Wismarist või?“” Saate aru, mis ajast on see apteekri asi, kes need kirjutas, teiseks, kust kohast võetakse selline eelarvamus, et kui on näos paar kriimu ja hambad eest ära, siis on kohe narkar või joodik?

 

Ligimene võib nii uskumatult ebameeldiv olla, et kurb hakkab. Ühtlasi ajab see mind maru vihaseks, aga ma ei saa ju kahjuks teisi muuta. Kui see oleks vaid minu võimuses, muudaksin kõik inimesed postiiivsemaks, rõõmsamaks, sõbralikumaks ja teistest hoolivamaks. Kui kaaskodanikul pole hambaid, ei tähenda see, et ta on narkomaan, ta võib olla hoopis väga edukas ettevõtja, pereisa ja ülimalt suure südamega inimene. Kui inimesel pole jalgu, siis võib-olla ta päästis lapse elu, kes hüppas auto ette, ja jäi seetõttu oma jalast ilma. Kui kellegil ei ole juukseid või on kuskil arm, siis ehk ta on midagi suurt läbi elanud. Kui te ei tea inimese lugu, siis ei ole ka vaja halvustaval toonil sõna võtta. 

Jutul lõpp.

Kes on ema sinu jaoks?

Kes on sinu jaoks ema?

On ta  su tugi igal ajal või olete kui võõrad?

Saate te rääkida südamest südamesse või pigem mitte?

 

Olles väga noorelt emaks saanud, ei saanud ma kohe aru, mida tähendab üldse vastutus. Hiljem alles mõistsin, mida tähendavad ebameeldivad sõnad, kui seda ütleb sinu enda laps. Mida tähendab see, kui laps läheb esimesse klassi, et mis tunne sind valdab. Mida tähendab see, kui laps paneb sulle käed ümber ja ütleb, et oled kallis. Või et oled vastik.

Lapsed ütlevad palju asju, mida nad sada protsenti tõsiselt ei mõtle. Aga alles lapsevanemana mõistad, kui palju valesid lauseid ja tegusi oled oma noorusajal teinud. Et kui vaid saaks aega tagasi kerida, siis teeks teisiti. Kuid kahjuks ei saa… Jääb ainult võimalus edaspidi rohkem austust, armastust ja hoolivust välja näidata. Ema jääb emaks, hoolimata sellest, kas sa oled üheaastane või 26aastane. Ta õpetab sind ikka edasi, juhendab, sest ta on ema. See on tema loomuses ja seda ei tohiks talle pahaks panna. See on siiras ja aus armastus. Ta ju soovib, et sul läheks kõik hästi ja sa teeksid õigeid otsuseid.

Ema peaks olema selline inimene, kes toetab sind igas ettevõtmises. Ja kui sul on mure, saaksid talle avatud südamega kõigest rääkida. Või lihtsalt niisama rõõmusõnumeid jagada. Aga mis on kõige tähtsam, et ta sind ka ära kuulaks.

Olen  pannud tähele, et see, kuidas on sinu endaga käitutud, kandub edasi lastele. Mäletan, et kui tahtsin  midagi rääkida, siis mind ei kuulatud. Peaksin ju ometi tegema oma lastele teistmoodi, aga kuidagi alateadlikult ütlen samuti, et oota, kohe kuulan. Aga ma lubasin endale, et enam mitte. Lastel ei ole vaja tunda seda, mida ma tundsin. Nad vajavad toetust, armastust ja hoolivust.

Mul on väga vedanud, et mul on nii head ja toetavad vanemad. Seda armastust ja tänutunnet, mis on mu sees, ei ole võimalik sõnadesse panna. Ma saan neile rääkida absoluutselt kõigest ning nende arvamus on mulle ülimalt tähtis. Ja ma loodan, et te kõik austate oma vanemaid, sest suhted on siin elus esikohal.

Kaalu langus ja kehaosade suremine, mis toimub?

Mul on jäänud harjumuseks end nädala alguses kaaluda. Miks, küsite? Noh ikka seetõttu, et näha kaalul suuremat arvu. Aga eelmise nädala alguses kaalule astudes, ei olnud ma üldse enam nii õnnelik, sest arv, mis sel hetkel mulle vastu vaatas, oli 55,3 kg. Mõtlesin, et see ei saa võimalik olla, ma olen kaks kilogrammi alla võtnud. Kuidas? Üldjuhul reisil ju võetakse juurde. Seal kaalusin ma end isegi üle päeva ja kaal näitas kogu aeg 57,3 või 57,6 kg. Eleri proovis mind maha rahustada, et õhtune ja hommikune kaal ongi erinev. Jah, seda ma tean. Ja hommikune kaal pidi veel omakorda kõikuma vastavalt sellele, palju oled eelneval päeval soola tarbinud ja vedelikku joonud. Okei, mõistan ideaalselt, aga mul on see häda, et kui liigun ja söön täpselt sama palju ja kaal endiselt langeb, siis paratamatult tekivad mul sünged mõtted, et tervisega on midagi korrast ära.

Niisiis, täna hommikul astusin ma taas kaalule, lootes sealt näha midagi rõõmu tekitavamat. Aga üllatuseks oli kaal 54,6 kg. No okei, minu kohta on see ikkagi hästi, aga ma ei taha nii vähe kaaluda, mulle sobis ideaalselt see 57 kg. Miks küll mu kehakaal langeb, kui ma teen kõike täpselt samamoodi? Äkki on asi kevades ja selles, et peale trenni liigun praegu veelgi rohkem kui 12 000 sammu päevas. Või siis on mu kaal katki. Ma pigem loodan seda viimast ja kõik teised välistaks. Seega on vaja minna soetama minna uut kaalu. Oskab ehk keegi miskit head soovitada?

Aga hea uudis on see, et sain 20. aprilliks kompuutri aja, et ikka süda rahul oleks. Juba mõne nädala pärast saan anda vereanalüüsi ja minna joodi jooma, et saada teada, kuidas ravi on mõjunud. Saan nüüd taas mõelda trööstituid mõtteid, mis tavaliselt oodates alati pähe kipuvad, kuigi tean ju, et kõik on korras. Muudmoodi ei saakski olla.

Kuid samas on minuga viimase kuu aja jooksul imelikke asju juhtunud. Mul surevad parema käe kaks sõrme ära, surisevad mingi aja ja siis on lihtsalt tuimad kaks kuni kolm päeva. Esimest korda tabas mind selline olukord lennukis istudes ja siis kestis see isegi neli päeva. Teine kord oli ujudes, kolmas aga hommikul tõustes. Ja just äsja duši all olles. Üpris kõhedust tekitav. Veidraks muutus asi siis, kui ma ühel hommikul üles ärgates ei tundnud oma näo vasakut poolt, täiesti surnud oli, aga mitte ei surisenud, vaid oligi tuim. Mõtlesin, et ah, mis ikka, küll kaob ära. Aga no ootasin viis minutit, kümme minutit, ei midagi. Hambaid pesta ja pärast suud loputada oli omamoodi katsumus, sest pool suud ei teinud minuga üldse koostööd. Aga õnneks 30 minuti pärast see taandus, kuid see oli päris hirmutav kogemus… et mis see siis nüüd oli? Ega juhuslikult kellegil pole olnud sarnast olukorda?

Kõige eelneva tõttu ootangi arsti juurde minemist pikisilmi, eelmisest käigust on kuidagi liiga palju aega möödas – lausa kolm kuud. Ja siis pean veel panema dermatoloogi juurde aja, et kontrollida jälle üle oma sünnimärgid, mida on vahepeal üpris ohtrasti juurde tulnud. Hirmul on ju suured silmad, no eriti mul. Mõtleme vaid häid mõtteid ja küll kõik on hästi.

Kui kõik ei lähe nagu plaanid

Uhhh, see raske öö

Üldjuhul magab Karl öösel super kenasti – kõik on lausa lust. Kuid leidub ka selliseid päevi, kus ta ärkab kell 2 öösel üles ja jaurab ning saadab mind kolm-neli korda allkorrusele juustu ja piima tooma, et temal olevat näksimise tuju ja ta ei taha magada. Siis näksime juustu ja joome piima. Järgmiseks teatab ta mulle, et tahab raamatut lugeda. Ja no muidugi me loeme siis kell 04.23 öösel kaks raamatut ja lõpuks 05.02 väikemees uinub.

Sel hetkel mõtled, et oh jah… Saan justkui sügavasse unne suikuda, kui juba kell 7.30 heliseb äratuskell. On aeg äratada Hans ja minna hommikusööki tegema. Esmalt nagu ei tunnegi miskipärast suurt väsimust ja isegi, kui oleks, ega see nii või naa midagi ei muudaks.

Ja ega see, et poja on pool ööd üleval olnud, ei tähenda, et ta hommikul kauem magaks, oo ei – muidugi mitte. Kutt on krips-kraps kell 7.42 üleval ja hüüab ülevalt, emme, tule, viime Hansu kooli. Tasub ainult rõõmustada, et keegi on super heas tujus, mis muud. Nii me siis kõik koos kooli poole sõidamegi.

Kui Hans on kooli viidud, tuleme koju ja hakkame hommikust sööma. Pärast seda väikene koristus, trenniasjad kokku ja trenni. Sõidan siis Spartasse ja mõtlen veel endamisi, et ma loodan, et Karl ikka jääb rahulikult üksinda lastetuppa mängima. Jõuame sinna, Karl on väga õnnelik ja läheb lastetuppa, kuni hetkeni, kus näeb, et garderoobi uks sulgub, ja pistab siis röökima. Mõtlen, et las natukene nutab, ei saa ju järele anda, et lähen vahetan seni riided ära. Aga ta nuttis terve minu äraoleku aja lootusetult ja kurvalt ikka edasi. Läksin ja olin siis natukene aega temaga lastetoas. Tema aga üritas alailma lastetoast põgenemiskatseid teha. Tegi värava lahti ja pistis jooksu ja nii oma kolm-neli korda. Endal selline nägu peas, et mida sa seal veel teed, tule ka, lähme koju. Siis ma mõtlesin, et okei, mis siis ikka, tänane trenn jääb tegemata, lähme siis koju.

Minnes garderoobi, et riided tagasi vahetada, tuli mulle Maris vastu ja imestas, et ma pole ikka veel trenni jõudnud. Ma mingi, et pole jah, Karl ei nõustu lastetuppa jääma. Siis mõtles Maris, et kuna tema trennini on tund aega veel jäänud, võib ta Karli vaadata seni. Kui sain uuesti jalanõud jalga ja jope seljast ära ning kapiuksegi lukku, et hakata trenni minema, tuli Karl taas nuttes minu juurde, et lähme koju. Ja seega oli asi otsustatud, et mida ma piinan last. Aga Marisest suurepäraselt armas ja südamlik tegu – aitäh, aitäh.

Sõitsime siis omadega kodupoole, kui äkki turgatas, et ema on ju linnas. Ehk tal on aega Karliga olla ja saan ikka kenasti trenni tehtud… Muidugi oli ema nõus, seega sain sõita taas  koju, viia Karli ema juurde ja siis sammud uuesti Spartasse seada.

Niisiis võttis see trenniskäik koos esimese katsega aega kolm tundi ja viiskümmend kuus minutit. Seega ärge heidke meelt, kui kõik ei lähe plaanitult. Vaatamata kõigele, mis juhtub, ei saa ma ära jätta trenni vahele, tehtud saab see igaljuhul. Tuletage endale aeg-ajalt meelde, et igaks olukorraks on mingisugune lahendus olemas!