Miks just bikini fitness ?

Vabadus on minu arvates liiga valesti mõistetud. Vähemalt mina mõistsin seda kunagi valesti. See vale arusaam vabadusest  tekitab valiku paradoksi, mis omakorda halvab. See on nähtus kui sul on mingi eesmärgi saavutamiseks palju erinevaid valikuid ning tahtes valida neist parimat, ei suuda sa valida ühtegi. Lõputu hulga valikute keskel võiksime ju tunda end vabana, kuid mina olen tähele pannud, et see hoopis vangistab mind. Halvab mu otsustusvõime ning sunnib jääma paigale.

Mina tundsin seda vangistust näiteks enne kui otsustasin bikini fitnessiga tegelema hakata. Teadsin, et tahan üle saada lavahirmust ning olla heas vormis, kuid ma ei olnud kindel millega hakata tegelema. Millele pühendada oma elust nii suur hulk aega ja energiat? Minu eesmärki oleks aidanud saavutada muuhulgas ka näiteks kõiksugu erinevad tantsualad, reketisport (näiteks tennis, millega ma olen muide noorena tegelenud) või ma ei tea – kasvõi vettehüpped või  petanque. Miks siis bikini fitness?

DSC_0413.jpg

Sest mul oli lihtsalt teate küll milleni kahe vahel olemisest ja lõputute variantide vahel vaagimisest! Tahtsin end millegagi siduda ja sügavuti minna! Kasuks tuli ka loomulikult see, et bikini fitness võimaldab lisaks keha “ehitamisele” täiendada oma teadmisi ka anatoomias, toitumises, liikumises, poseerimises, enese motiveerimises ning distsipliinis.

Tahan lihtsalt öelda seda, et valikute tegemine on raske – väga raske, sest iga valikuga, mis ma teen, sulgen ma ukse teistele potentsiaalsetele alternatiivile, mida ma ei järelikult valida ei saa. Ja kuigi alternatiivsete uste kinni panemine tundub hirmutav ja raske, siis lubage ma ütlen omast kogemusest  – ühe kindla asja kasuks otsuse langetamine (isegi kui see ei ole võibolla maailma parim asi) tekitab vastupidiselt mu hirmule suure sisemise rahulolu tunde. See tunne, mis valdab kui oled otsustanud valida kindla tee ja mitte mõelda enam alternatiivsetele marsruutidele. Mitte mõelda enam, mis oleks olnud ja kuidas oleks kuskil mujal. Lihtsalt vabastav! Julgegem end rohkem siduda ja tundkem suuremat vabadust!

Sinu õnn oleneb su mõtete kvaliteedist..

 

Pole oluline, mida sa elus praegu läbi elad, usu – see kõik on hea ja toimub sinu hüvanguks. See ei pruugi küll tunduda tore aga on just see, mida pead õppima , et võiksid kujuneda selliseks inimeseks, kelleks oled loodud. Kõik, mis su elus toimub, on täiuslikult korraldatud, et innustada su maksimaalset arengut inimesena ja tuua sind oma tõelise väe juurde. 

Tõenäoliselt on sulle öeldud, et sa ei muretseks nii palju, võtaksid ennast kokku ja õpiksid nautima sind ümbritsevate inimestega samu asju. Võibolla oled sa proovinud end muuta vastamaks teiste ootustele. Kui see on nii, tuleb sul õppida endast lugu pidama sellisena nagu sa oled. Sa ei pruugi olla nii produktiivne ja tõhus kui teised, ent tõenäoliselt on see, mida sa teed väga kvaliteetne. Sa võid jõuda vähem, kuid see-eest lähened asjale sügavuti.

Mitmeid aastaid võrdlesin end teistega ja tundsin, et ma pole kunagi piisavalt hea ning ma häbenesin seda. Ma olen pidanud nägema enda kallal palju vaeva, et õppida keskenduma sellele, mis on minus varus, mitte sellele, mida ma teha ei suuda. Kunagi olid mul näiteks keskendumisraskused. Kui keegi minuga rääkis või kui oli vaja teha üks asi lõpuni, leidsin ma ikka kümme muud asja, millega samaaegselt oli vaja tegeleda või mõtteid, mida mõelda. Tänaseks oskan  ja suudan keskenduda ja olen selle üle ääretult tänulik. See on mu elu teinud ja toob mind lähemale ka teistele.

Me kõik suudaksime palju rohkem teha kui me vaid tõeliselt tahaksime. Pigem on nii, et inimene jääb kinni soovi taha viia ellu teatud asju.

Aga võibolla ei mõtlegi paljud selle üle, mida nad tegelikult tahaksid. Paljud ei julge teha nii nagu sooviksid, vaid teevad nagu naaber, sõbranna või prominendid Instagrammis. Sellest on nii kahju! Julge teha seda, mis näib just sulle õige. Sa ise vastutad oma õnne eest.

Aga oma unistusi tuleb täita ja ma ise tunnen, et olen täna nendele sammukene lähemal kui eile. Nimelt oli mul pühapäeval elu esimene poseerimistund. Ma olin mitu kuud nii põnevil ega suutnud ära oodata, millal ometi see päev kätte jõuab.

Kõrgetel kontsadel ja peaaegu alasti kaamera ees olemine ei ole vist kellelegi meeldiv tunne, kuid võin öelda, et oma hirmudest üle saamiseks oli see tubli sammuke edasi.

Teadsin juba alguses, et poseerimine saab olema kõige raskem osa kogu bikini fitnessi juures. Paljud võivad ehk arvavata, et mis seal siis ära ei ole – lihtsalt seista ja poose teha? Teate, mu keha oli rohkem läbi, kui mõnest väga tugevast jõutrennist. Kõndides või poose võttes pead pidevalt mõtlema, kas puusad on taha viidud, nägu naerul ning milliseid lihasgruppe parasjagu pingutama peab. Teate, see oli nii kuramuse raske, et naerma ajas. Millesse ma küll ma end seganud olen? Õnneks oli see alles esimene kord ja harjutamine teeb meistriks.

 

dsc_0319

Me kõik võiksime olla hoolivamad enda ja teiste suhtes !

Kas teate kedagi, kes ei tahaks olla hea välimusega, tark, jõukas, täisväärtuslikus kooselus, õnnelik ja energiline? Me kõik püüdleme selle poole. Olen tähele pannud, et ka jõusaalis käiakse tihtipeale seesama eesmärk silme ees. Kõik teavad, et regulaarselt trennis käimise vastutasuks saame hea enesetunde, kõrgema energiataseme ning parema välimuse, mis omakorda on tõenäoliselt üks tähtsamaid alustalasid täisväärtusliku elu elamiseks. See on ju tõsi? Paraku mitte alati.

Treenides bikiinifitnessi võistlusteks, tehes tihedat koostööd oma suurepärase treeneri, Janika Aavamäega, lihvides igat harjutust tehniliselt võimalikult perfektseks, olles uurinud erialast kirjandust ning elades ja hingates fitness rütmis, olen jõudnud arusaamisele, et väga vähesed inimesed teavad, mida ja miks nad jõusaalis tegemas käivad. Käimisest üksi on vähe. Nagu iga asja puhul, tuleb ka trenni teha tasakaalukalt ja läbimõeldult, mitte sisetunde ja häguste mälupiltide järgi Rocky filmidest.

Ma ei pruugi olla kõige teadlikum antud valdkonnas, aga tean juba üpris palju keha treenimise kohta. Seda enam on mul kurb vaadata, kuidas inimesed end jõusaalis lõhuvad. Saan aru, et egole mõjub hästi, et mida rohkem raskust, seda tugevam ma olen. Tegelikult teed sa endale sellega pigem kahju ja häbi. Ma ei saa aru, miks on vaja panna kangile või masinale meeletult raske raskus ja siis keha jõnksutades ja tõmmeldes teha plokitõmbeid kukla taha selliselt, et üks käsi teisest tunduvalt allpool on. Või kui on õla harjutused, seistakse peegli ees ja vehitakse suurte hantlitega alt külgedele või õlgadest ülespoole selliselt, et meenutatakse pigem koolibri nimelise linnu õielt õiele lendu kui harjutuse sooritamist. Mida sellisest treeningust inimene saada soovib? Mõelge natuke, kui palju kahju te antud liigutustega oma kehale teete. Hoolige endast rohkem ja pange madalam raskus ning sooritage harjutus perfektselt, sest sedasi tehes on soovitud tulemus tunduvalt efektiivsem ja ei ole ohtu endale liiga teha.

 

84613712

 

Mina kui naisterahvas ei lähe ega koputa mehele õlale, küsides: “Kuule, kas soovid, ma näitaksin sulle, kuidas antud harjutus oleks tõhusam?” Ta vaataks mulle otsa ning vastaks: “Mida sina, pisike neiu, sellest ka tead?” Seega pigem ma vaatan kõrvalt. Ühe naisterahva juurde läksin ma küll ja pakkusin oma abi ning ta oli tõsiselt liigutatud ja tänulik ja tuli hiljem veel küsima teiste masinate kohta. Ma siiralt aitan igaühte, kui on vaja näpunäiteid jagada, mul ei ole seda kahju teha. Küll aga mehed jõusaalis, kes te olete treenitud väljanägemisega. Miks te ei võiks minna ja koputada mõne ebaõigesti treeniva inimese õlale ja öelda: “Kuule mees, tõmba raskust maha, siis on tehnika õige ja saad vigastuste asemel tulemuse!”? Kas tõesti ei taheta torkima minna või on lihtsalt tore selja taga naerda ja näpuga näidata? Olge hoolivamad teiste suhtes ja ärge siis nägu krimpsutage, kui te ise midagi valesti teete ja keegi sõrmega näitab.

 

Tulles tagasi jõusaali juurde, siis tundub, et sellele on ikka vale nimi pandud. Palju inimesi kasutab jõusaalis kogutud lihasjõudu väljaspool saali? Kuid kuna koos jõuga muutub keha ka kenamaks ja vormikamaks ning, tulles tagasi artikli alguse juurde, need omadused mängivad suure tõenäosusega rolli ka väljaspool jõusaali, siis oleks selle paiga õige nimetus hoopis ilusaal.

Head asjad vajavad kannatust..

 

Mõtted on need, mis annavad unistustele tiivad. Unistused ei ole kunagi võimatud, unistused pole kättesaamatud, unistused vajavad tahtejõudu ja inimest, kes need täide viib.

 

                                 If you can dream it, you can do it !

Kogu see mõte, et oleks tore proovida ala, mis tundub põnev teekond, algas juba 4-5 aastat tagasi. Esiteks seetõttu, et mul on meeletu lavahirm, millest oleks võimalik võitu saada, teiseks seetõttu, et saada kehakaalu juurde ja tunda end oma kehas ideaalselt ja kolmandaks inspireerida inimesi tegema seda, millest on nad unistanud ja näitamaks neile, et mitte miski ei ole takistuseks.

img_5440
Mäletan hästi päeva, kui istusin personaaltreeneri kabinetis ja me panime paika treeningplaani minu järgmiseks kaheks kuuks, et valmistada keha ette jõutreeninguteks.
See oli omamoodi aeg, sest olen terve elu olnud liikuv, aga jõusaali kohapealt täielik võhik.
Alguses treenides ja masinaid mitte tundes, arvasin end kõike valesti tegevat.
Aga saades treenerilt kiita, et mu tehnika on perfektne, andis see veel rohkem kindlust juurde, et see, mis ma teen on ikka õige.

img_6434
Päevad ja nädalad läksid kui lennates ja tahtmine näha muutust oma kehas oli suur, kuid pidin jääma realistlikuks, sest jõutrenni tehes tulevad välised muutused alles mitmete nädalate pärast nähtavale.
Olin nii põnevil ja ootasin, et millal ometi saab läbi aeg, mil mu keha on valmis jõutrennideks. Et jõuaks teha 3 seeriat ja 10-15 kordust , misjärel saaks edasi rohkemate seeriate, korduste ja muidugi suuremate raskuste poole liikuda. Ma ei arvanud üldse, et see võiks olla raske.
Pärast esimest jõutrenni, milleks oli jalatrenn – uhh… see valu on mul siiani nii hästi meeles. Hommikul voodist välja saamine ja jalgade kõverdamine tundus lihtsalt võimatu. Kuna jalad olid nii kanged ja valusad, et neid ei saanud kõverdadagi, mõtlesin, kas ma peaksin nutma või naerma. Püsti saades oli tunne, nagu kõnniksin kahe karguga. See valu kestis umbes nädala ja sellel ajal ma mõtlesin, et kui tõesti hakkab see iga kord nii olema, siis ma loobun, sest see on kohutav.
Aga tegelikkus nii hull ei olnud. Keha polnud lihtsalt harjunud raskustega ja õnneks oli selline valu ühekordne nähtus minu puhul. Nüüd, peale kõva trenni on järgmisel päeval veidi tunda lihasvalu, aga see on mõnus. Täpselt selline,et jess, sain hästi tehtud.
Ma naudin trennis olemist, olenemata sellest, kui trenni lõppedes on teinekord jalad nagu süldid ja trepist üles ja alla minemine on raske või on käed nii väsinud, et ei jaksa telefonigi hoida. Aga see tunne on nii – nii uskumatult hea.

15941947_10154915530184025_176697808_n
Põhiline, mis on muutunud, on toitumine. Koos treeneriga oleme me seda muutnud põhjalikult, samuti jälgime me igakuiselt minu kehakaalu. Kui alguses tegin trenni kolm korda nädalas, siis peagi tõusis see viie korra peale ning viimased paar nädalat juba treenin juba igapäevaselt. Ja tundub, et on ikka vähe – juba ootan ja mõtlen, kas kuidagi on võimalik ka kaks korda päevas trenne teha?
Trenn on mulle rahustav, õnnetunnet tekitav, motivatsiooni andev tegevus, see paneb mind tundma elusana.

 

Mis tunne see siis on !?

Minult on palju küsitud, et mis tunne Sul siis on kui Sul on vähk ja mida Sa läbi elad?
Teate, ei olegi nii hull olla vähiga, enam mitte väga, kui aus olla.
Eks olgem ausad, et alguses on see eitamise faas on päris pikalt, et see ei saa ju ometi minuga juhtuda?See on halb uni ja ma ärkan ülesse ilusal kevadisel päeval ja kõik on bueno.Aga no lõpuks saab karm reaalsus su kätte, eriti siis kui on vaja operatsioonidel käia ja kui arstid Sulle räägivad, et ravi annab Sulle hetkel maksimaalselt 5a elada, et me ju ei tea kas see Sulle mõjub või ei, seda näitab vaid aeg.
Vot siis on see hetk kus Sa taipad, et houly shit, see ongi karm  reaalsus.See hetk Sa võtad oma niinimetatud roosad prillid eest ja tajud kõike, isegi õhk mis oli ennem ruumis nii nähtamatu, muutus paksuks ja Sa ei suuda hingata, pildi silme ees võttis värelema ja kurku tekkis klomp.See oli hetk kus jalge alt kadus maa ja see hetk Sa ei teadnud enam isegi mis saab siis edasi.
Et kas nüüd siis elada päev korraga või pigem lüüa käega ja lasta kõigel minna?Olen siiralt aus, et olen mõelnud, et tuhkat seda pole vaja ravida kui juba küljes, igal ühel on antud oma teekond , aga see on vaid hetkedel kui Sa tõesti näed vaid kõike halvana ega püüagi head näha.Lihtsam on alati lüüa käega ja kahjuks väga paljud seda teevadki.
Aga teades mind, kes näeb alati milleski head siis siin olukorras ongi vaid üks viis, kindlal sammul edasi, raskused ei peata mind.
Samas ma nüüd armastan öelda, et igaühele antakse ette sellised raskused mida Ta suudab kanda!

Tähtis on saada oma haigusega sõbraks ja hakata temaga koos elama.Muudmoodi see lihtsalt ei ole võimalik.Sa ju armastasid end ennem, miks Sa siis nüüd peaksid vähem end armastama?Nüüd just peab end veelgi enam armastama.

Ma võibolla jätan mulje alati, et kõik on meeletult hästi ja ei virise.Aga uskuge mind sisimas on päevi kus tahaks vaid nutta, päevi kus tahaks karjuda, et miks just mina?Päevi kus tahaks lihtsalt omaette olla teki sees, nii , et keegi ei näe , ei kuule. Päevi kus tahaksin, et keegi armas tuleks ja paneks käe õlale ja küsiks, et kuidas Sa end tegelikult tunned?

Mida ma siis päevast päeva tunnen?
Kuna süstin end  3 korda nädalas.Siis samal päeval süstides ja järgmisel päeval on meeletu peavalu nagu keegi taoks haamriga vastu pead.On meeletu väsimus, isegi kui olen maganud keskelt läbi 8-12 h ööpäevas on tunne hommikuti, nagu oleksin mitu ööd jalgadel olnud. Põhi mure minu jaoks on muidugi mälu , õudukas! Alguses oli naljakas, et kuidas saab niimoodi unustada , aga noo for real ma räägin pikad jutud maha ja siis homme küsin sama asja ja juba õhtul küsin uuesti ja siis meenub , et ahjaa ma juba seda küsinud , et vastus tundus tuttav.Seega palun ärge pange pahaks, et ma unustan.Või kui lähed kööki , et midagi võtta siis poole teepeal on juba asi ununenud ega meenugi.Aga sellega harjub nagu iga asjaga siin elus, tuleb vaid tahta sellega leppida , küll asjad muutuvad kunagi ka paremaks.

 

Ma tänan neid raskusi mis on mu teel, kuna just läbi selle õpin hindama just selliseid hetki mida paljud ei kogegi.Ma siiralt loodan, et saan aidata paljudel leida motivatsiooni oma kõikidest hädadest välja tulemisesks ja unistuste täitumiseks.

Seega ma leian, et igat asja siin elus tuleb nautida ja tunnetada südamega. Hakka elama ennem kui on hilja. Täida oma unistusi, mitte keegi teine neid Sinu eest ei tee.