28.04 ja 29.04

Uhhh ega kauaks seda lõbu polnud ,et sai kodus olla , aga sai oma lapsed ära musitada ja kallistada.

Kuna arvati,et kateetriga ei ole õige kodus olla ja nägin välja nagu elav surnu  siis ,et ma kosuksin võttis mind perekonna tuttav vastu ida tallinna keskhaiglasse.Okei ma saan aru ,et see on mulle vajalik , aga no ausalt?Mul on trauma siin olemisest , magada ei saa – 3mutikest niimoodi jutustavad ,et suud kinni ei seisa.Üks memm lasi püksi – no halloo , kas tõesti noor inimene peab pool surnutega ühes palatis olema ja seda taluma.Ja mis kõige õudsam , saate aru , nad ei pese ei õhtul hambaid ega hommikul – uhhh.Puuksutavad ja krooksuvad ja siis imestatakse miks ma oma toitu ära ei söö ja süda paha. Ja kui akna lahti teen ,et tuba tuulutada , hakkavad mutid kraaksuma.Oh õudust.Nutu maitse suus ja pisarad mööda põski alla voolamas, jäin siis magama.Lootes ,et ei saa hullemaks ju enam minna kui on.

Hommikul ärgates ja lootes ,et on tulemas parem päev , oli palju tõotav.Tegin silmad lahti ja tundes ,et toas on räme hais hea ,et kohe roopi ei pannud. Jooksin kohe akent avama ja hakkasin  oma hommikusi protseduure tegema. Pestud ja palatis hea värske õhk oli juba palju mõnusam kohe. Saabus siis hommikusöök , kõht oli nii tühi ja korises. Saades siis söögi kätte mõtlesin, et tavai söön siis kenasti putru , annab energiat.Pistes siis lusika pudru sisse ja hakates suu poole seda tooma , oli üllatus suur – SEAL SEES OLI JUUKSEKARV – mega pikk ja krussis. No sinna mu söögi isu läkski , nosisin oma pähkleid edasi ja jõin vett – karm.

IMG_9991

Mu arst muidugi mind koju ei tahtnud saata , nagu ma soovisin. Aga palatit vahetasime küll. Ja noh ei tea kas on küll parem, mutid ei jutusta, aga no nad ei lõhna küll kõige paremini.Ja ma loodan siiralt, et nad oma hädasi palatis mu silme all ei tee..toolid on küll neil siin voodite juures, oh see oleks õudne.Ma niigi oma traumad siin juba saanud.Ma siis kolisin oma asjadega valvelaua juurde ,isegi oma lilledega.Ja juba on tunduvalt parem olla ka, kui ei pea seal palatis istuma.

Ja muidugi käisid mul külas mu kaks mega-mega kallist sõbrannat Liis ja Kati.Kohe tunnen ennast palju paremini, head lilled lõhnavad ja kõik mu isud said täidetud.Olete megad.

Do your best , to be a good one !

Haiglast vanaema juurde saades oli küll hea , aga polnud päris see , kuna tahtsin oma laste juurde – 2päeva ja nii meeletu igatsus.Nii abitu tunne ,aga tahaks kasvõi neid musitada ,teha pai, natukene mängida , kui muud ei saa antud hetkel teha.Seega otsustasin ,et kindlasti tulen ma koju.Ja ma ei suuda ära imestada kui imelised sõbrannad mul on.Minu kallis Kristiina , ükskõik kui kiire Tal ka poleks , alati on ta olemas igal hetkel kui ma teda vajan ja isegi kui ei vaja siis Tema seltskond on alati imeline.Olenemata , et 21:20 kolmapäeva ōhtul vōib olla pajudel aeg pere seltsis , raamatu ees , teleka ees vedeledes.Tulevad nemad hoopis mulle järgi ,et mind koju viia ja mu raske kott tuppa kandma ,kuna ma ju ei tohi endale liiga teha ja see ei ole neile mingi probleem , leidmaks see 20 minutit.Ma usun,et kui ma tahaksin hetkel midagi rääkida ,oleks Ta ka mul hetkel 03:40 siin platsis.

Teate, see on nii fucking liigutav ja hea soe tunne.

Hakkasin siin mõtlema oma headele sõbrannadele ja sõpradele ja nende meestele/naistele.Nagu tõesti 03:40 öösel targemat teha poleks , aga ma armastan on lähedaid sõbrannasid ja nende mehi nii palju , olenemeta vahemaast , olenemata sellest ,et võibolla ei suhtle iga nädal , olenemata ,et kõigil on oma arvamus , aga peabki olema ,kuna me oleme kõik omaette isiksused.Ükskõik kui palju on olnud nendel paaridel tülisid , erinevaid arvamusi , pisaraid , viha ,aga nad on alati leidnud selle ülesse ,et miks nad teineteist armastama hakkasid ja miks nad kokku said.Ma olen Teie üle nii õnnelik ja uhke!!Te olete imelised emad ja isad, imelised tädid , imelised naised ja mehed oma partnerile , Fucking amazing.Ma tahaksin teinekord öelda nii palju , aga sõnad ei tule suust välja.Kujutate ette ,et minul ja ei tule?Te ei kujuta ette ka kui palju ma olen hakanud teistmoodi mõtlema ,kui ma tegin seda jaanuaris.Ma annan Teile ka mõned punktid mida võiksite järgida.

1.Armastage ennast , olenemata kas olete pikk,paks,peenikene ,lühikene – te olete ikka imeline.

2.Armastage teisi ja näidake seda välja .

3.Olge olemas nii palju kui saate , muidugi vaid siis kui Te seda tõeliselt tahate , mitte kohustusest ega kaastundest.

4.Tehke seda mis teeb Teid õnnelikuks.

5.Ole aus endaga ja Teistega.

6.Ära ela üle oma võimete.

7.Naudi elu ja iga hetke oma elus.

8.Loe raamatuid ja vähem telekat.

9.Ole inimestega kes teevad Sind õnnelikuks.

10.Kui oled õnnetu – vot siis nutagi , usu mind , Sul hakkab kergem!

11.Ole alati positiivne , iga pilve taga on alati vikerkaar.

12.Ära tee teistele seda , mida Sa ei taha ,et Sulle tehakse.

13.Võta vastutus kõige eest oma elus.

14.Ära ela teistele – minu suurim viga , aga ei õpi ju ka.Tuletan endale seda igapäev meelde.

15.Naerata ja ole alati viisakas – õpetage seda ka oma lastele.

16.Unista suurelt , ükskõik kui pisikene asi see ka ei oleks , pane see kirja, see on Sinu unistus.Usu mind , mõtte jõud on üks vägevaim asi!

27.04

Hommik kell:06:09 tuleb õde valuvaigisteid tooma.Teen siis silmad lahti ,kulistan vaigistid alla ja proovin edasi magada . Kuulen oma arsti häält ja juba on iga hommikune külastamine .Dr uurib ,et kuidas tunne on täna? Noo ma usun ,et parem kui eile ja tõotab palju lubav tulla.Dr.Teras siis ,no koju minek.Pean iga 3 kuu tagant kontrollis käima , no muidugi kui mingit uut sünnimärki ei tule kehale. Kui lümfisõlmed parema kaenlaall,kaelal või kubemes on tunda siis ka kohe arstile.Ja emaspäeval loodetavasti saan teada edasise raviplaani kuna arutavad seda keemia arstidega mis ja kuidas oleks siis õige.

Ega hea on ju haiglas olla , aga no kodus on ikkagist mugavam , aga olgem öeldud ,et koju ma täna ei lähe vaid vanaema hoole alla . Ta just ka helistas ,et kanasupp ja praekartul sibulaga on mind juba ootamas – hakkab ju poputamis kuur , vähim mis Ta ju teha saab ja tahab , on aeg lasta end poputada.

Aga Te ei kujuta ette kuidas ma oma pisipōnne igatsen!Ema muidugi saadab nii vahvaid pilte nunnudest ja muidugi telefonis vestlen ka nendega.Aga ma usun ,et juba homme või ülehomme olen kodus nende juures , ehk siis rohkem jaksu , aga no pigem ma kardan ,et Ta tõmbab mul kateetri küljest ära.Panen ka väikse pildi mis minuga siis tehti.



Ja eks nüüd käin ma sellega 1ndl – 2kuud ringi , sõltuvalt palju mul seda jama sealt seest teab.Aga kusjuures , vahepeal on nii – niii tulitav tunne ,nagu põleks kõik, aga see pidi normaalne olema , aga noh minu jaoks oli see üllatus , aga tore teada ,et nii peabki olema 😀Mis siis veel , isu hakkab tagasi tulema.Söök püsib mul kenasti sees.Panen siia siis natukene pilte oma tänasest nokkimisest.


Ja nüüd ma istun oma voodil ja ootan millal mind koju lastakse , tahaks seda kanasuppi juba ,mida vanaema oma suure südamega keetis!


Don’t forget to live !

25.04 ja 26.04

Oh seda imelist esmaspäeva hommikut .Pidin ma siis olema 7:00 maja ees ,et Liisu saaks mind peale võtta ja haiglasse viia , aga ei einoh hommikul oli üle pikaaja endal meeletu uni ja natukene tuli ajast näpistada ja 7:06 istusin alles autosse , ütlemata seda ,et mulle ei meeldi hilinejad sain ma korralikult vabandada.

Nii algas sõit haiglasse.Plaaniliste haigete vastuvõtmine , garderoob ja üllatus ei saanudki palatisse vaid jäin koridori ootama kuna palatid kõik täis, seal ma siis ühe tädikesega ootasin , kuni sain kuskil opi riided selga ,hüpates voodile ja juba kihutati mind operatsioonisaali nr 15.Seal ma siis lamasin ja üks praktikant pidi mulle panema käe laua , aga ta oli venelanna ja ei saanud aru väga hästi mida ta tegema pidi ja mul oli päris naljakas.Tuli siis vanem härra kes oli anestesioloog ja küsis :”no preili , olete ikka 100kg” mina :”Täpselt nii härra” ja kuidagi meie jutt ajas kōiki naerma tol hetkel ja juba ma siis uinusingi , ei jôudnud ma lambaid ega numbreid lugema hakata.
Kōige hullem operatsiooni juures ongi ärkamine ja kui märkad ,et oled intensiivis siis natukene kehvem olukord , aga teate kui on valus helistage kella ja roht saabub.Nii ma siis koguaeg tegingi, valuvaigistit ja lonks vett ja hakkas ju parem , aga eino liigutada ma ju ei julgenud, kuna noh see kateeter on ühendatud mu kaenlaalusega ja no polnud meeldivam.

Aga terve 25.04 ei püsinud mul peale ühe ampsu ,rääkimata veest midagi sees , olles siis öö kuidagi ära maganud ,saate aru nagu luksus ,üksinda palatis , ei norska ega puuksuta kedagi kõrval, lausa imeline oli see öö.

Hommikul 26.04 ärgates olid ikka endiselt meeletud valud ja nii ma siis sain kord süsti, kord veeni ja kord tablette , aga no süda paha ja iiveldab ka hirmsasti.

Söögid haiglas : Hommikusöök – lahustatav kohvi ja mannapudru koos selle kiletatud juustuga.Mina proovisin 4ampsu mannaputru ja mu kehale see ka ei sobinud.

Lõuna : Seljanka , kakaokissell ja kaks viilu leiba , jube rasvane ,aga välja nokitud kartulid püsisid kenasti sees.

Ōhtusöök- Lootes,et saan juba vaikselt süüa ja ka jääb sisse ,siis toit oli mingi munaplöga koos hautatud porganditega mis ujus selle kastme sees ja magustoiduks kohupiim – see küll kaubaks ei läinud.

Noh ōnneks mul on maailma parimad sõbrannad ja sōbrad kes poputasid mind môlemil päevadel ikka asjadega üle. Shokolaade kolme sorte, kuivikud,toorjuuste,banaane,smootisi, pähkleid-rosinaid ja pizza ning salat olid mu elu päästjad.

Aga nii vedanud mul enam polnud , sain omale toakaaslaseks 79a vanaproua ja ta on meeletult tore ja räägib väga palju,maast ja ilmast ja siis selgus tôsiasi ,et Ta norskab nagu traktor.Noh môeldud tehtud ,palusin ka mina omale tuua kōrvatropid, noh natukene oli ka nendest tõesti kasu.Aitäh Kati ja Erik!

Aga siis hakkas mu magama mineku aeg ja no pidin vōtma sisse unerohud ,panema kōrva tropid , aga no vanaproua norskas ikka nii tugevasti , et seega vôin öelda ,et ehk inimene harjub lõpuks kõigega ja uinusin ka mina.

Panen lõpuks ka antud “laulukese ” millega mina uinusin ja öö veetsin .

21.04

Ongi käes päev , uuteks uuringuteks.

Tuleb ju tõdeda,et tühja kõhuga on üpris nukker olla ,aga saan ju hakkama.

Sätin end siis valmis ja minek.X korpus 2 korrus , pisikene ruum , tore arst , palju süstlaid ja pabereid .Ja juba mõõdetakse vererõhku ,veresuhkrut ja opsti ongi mul veenis kanüül ja kontrasttaine vuhiseb mòöda toru mulle veeni.Nüüd ma siin istun 40 min ,et see aine jõuaks mu kehas igale poole.Ja siis on minek kontrastainega kompuutertomograafiasse.IMG_1040

Teate see ei ole just meeldivam tunne olla seal sees, aga ma usun , et ma hakkan juba vaikselt ära harjuma selle torkimise ja uurimisega.Arstid on muidugi tasemel ja meeletult sõbralikud , nagu juba päris omad.Kapslis olles , lasti ikka iga natukese aja tagant veel kontrastainet juurde ja nii ma seal lebasin ja puhkasin oma 30 minutit.Kui uuringud tehtud , läksin ma oma arsti vastuvõtule.Kus selgus , et 25.04 on tulemas mul teine operatsioon ja peale operatsiooni selgub siis edasine raviplaan.
Mis mulle Dr .Terase puhul meeldib on Tema meeletu positiivsus ja suhtumine.Küsisin, et noh mis siis peale operatsiooni saama hakkab ja Tema sellepeale, et ” Mis ikka, proovi liikuda palju saad  , teeb Sulle head , hakkad kiiremini taastuma”  , endal nägu naerul.Ei , aga tegelikult , eks hiljem arutavad keemia arstidega, et just milline ravi on mulle parim , aga see on kindel , et iga 3 kuu tagant hakkan kontrollis käima .
Hetkel tuleb vaid loota, et siirded ei ole levinud mujale organitesse.

Aga kuna olin eile siis radioaktiivne ehk kiirgasin siis koju laste juurde ei tohtinud ma minna ja siis oli mu armas ema nupsikutega – mul ikka nii hea meel , et Ta mul alati olemas on. Aga kuna ma koju ei tohtinud minna siis käisin ma poodides.Nimelt alustasin Mustrist – meeletult mõnus pood, ostaks ju kõik asjad sealt omale , aga lahkusin vaid 3 tapeedi näidisega.Siis sai sõbranna juures käidud.Ja õhtul käisime  sõbrannaga kinos vaatamas filmi Hr.Õige , teate kui Te arvate , et see on nüüd film mis on selline ehtne naistekas siis Te eksite.Ma pole ammu juba nii naljakat , põnevat võib ka öelda, et natukene oli romantikat sees ja muidugi actionit. Seda filmi ma vaataksin kohe kindlasti uuesti ja usun , et see saab olema õige pea .Ja õhtu lõpetuseks sai veel kakaod joodud ja päeva muljeid vahetatud ühe sõbraga.Ma olen siiralt õnnelik , et mul on nii imelised Sõbrad , aitäh Teile!!

At the end of the day people won’t remeber what you said or did , they will remember how you made them feel.

Imeline muutumine

Teate kui Te olete teada saanud , et Teil on vähk ja nii või naa tuleb keemiaravi siis , et juba varakult end hakata ette valmistama siis on juba mõistlik käia juuksuris.Noh muidugi ma ennem arvasin ja muidugi mu vanemad on siiani 100% kindlat, et tuleb keemiaravi , aga mina enam nii kindel pole , ehk võibolla loodan sellest lihtsalt pääseda , aga juukseid ju tagasi liimi.Seega otsutasin ka mina juuksed maha lõigata.
Samas ehk võibolla pole nii meeletult kaunis, aga vaheldus ja kerge on küll.
Mõned pildid before and after 🙂

 

1.04.2016

On 1aprilli hommik.
Kõht on niii tühi ja janu meeletult suur, ootan maja ees sõbrannat kes mind haiglasse toimetab.Autost välja astudes annab ta kaasa mulle kinkekoti , kus sees oli kõik hea parem, et mul haiglas oleks hea olla juhul kui peaksin sisse jääma.Mu sõbrannad on imelised!

Lähen siis haiglasse ja hakkab pihta! Tõesti 1aprill , kas mingi nali?

Haiglasse sisse kirjutamine oli häiritud kuna arvutid ei töötanud ja ühe patsiendi sissekirjutamine võttis aega kuskil 15 minutit, ehk kui ma pidin olema sees 7.30 siis antud kell ma vaid ootasin oma numbrit.Lõpuks kui sain end haiglasse sisse registreeritud oli aeg üleriideid andma minna ja suunduda palatisse.
Oma korrusele jõudes jooksis Dr.Teras mulle vastu ja joonistas mu selja markeriga kokku ja tormas edasi. Edasi oli mul minek kapslisse ja ennem seda lasti mulle seljakaudu kus oli sünnimärk olnud sisse märkainet, mis tuvastab , et kas ja millistesse lümfidesse on melanoom edasi levinud, olles seal 45 minutit sain tagasi palatisse, kus pidin panema selga operatsiooni riided ja minek oligi.Natukene kõhe teine, kuna ju ei tea mida nad tegema hakkavad, aga elu esimene üldnarkoos ja päris tore.
Narkoosist ärkamine oli muidugi veider, ärkan ülesse, et hakata kätt liigutama ei saa, meeletud valud, proovisin tõusta, ei saa seljalt nii valus.Tuli siis õde, tõi mulle mu esimesed lonksud 12 tunni möödudes – oh seda rõõmu.

Saades teada, et minult võeti selja pealt kuni lihasteni kõik jama välja ja kaenlaalt 5 lümfisõlme oli asi selge, et miks kõik nii valus oli olnud.Labori vastused selguvad taas 1-3 ndl pärast, et mis on täpsem diagnoos.
Õnneks järgmisel hommikul sain ma haiglast välja , kodusele taastumisele.Ja 2kuud ei tohtinud ma midagi ka tõsta.No näidake ema kellel on 2 last kodus, et ta lapsi ei tõsta.

No esimene nädal suutsin ma mitte tõsta, teine nädal hakkas juba natukene parem ja nüüd ma juba hoian neid süles, aga saan ikka noomida küll.Aga õnneks mul on imeline ema , kes on minu kõrval praegu kui seda enim vaja ja aitab mind lastega.Üksinda ei tuleks ma kindlasti selle kõigega toime.
Saades vastused 14.04 ei olnud ma enam kahjuks õnnelik, lootsin ju ikka , et ehk tõesti polnud asi jõudnud lümfisõlmedesse , aga võta näpust.Ühes lümfisõlmest leiti vähirakud, see tähendab , et antud hetkel on 3 staadium kindel ja 21.04 lähen ma edasistele uuringutele mis on näitamaks kas vähk on ka mujale siirdunud – teised lümfisõlmed, kopsu, makku jms.Ja siis on lisaoperatsioon 25.04.

Panen ka pildid Teile siia before and after operatsiooni .