Kui on aeg lasteaeda minna

Pikalt mõtlesin, et millal oleks siis õige aeg lapsel sammud lasteaia poole seada.

Kas alles siis, kui ta saab kolmeaastaseks või vaadata lapse järgi?

No ütleme nii, et kui laps on seltsiv ja saab iseendaga hakkama, siis oleks ju omavanuselised mängukaaslased igati omal kohal. Seega mõeldud-tehtud, saatin avaldused lasteaedadesse. ühest valitust lasteaiast, kus mu armas pisi-Karlikene nüüd esimest päeva on, sain kohe kiirelt jah-vastuse ja arve meilile.

Hommik algas meil suure rõõmuga, et emme, me ju lähme lasteaeda. Mina siis, et jaa, lasteaeda kahekesi lastega mängima ja sööma. Karlile muidugi ei mahtunud see pähe, et kuidas saab lasteaias süüa? Et võtame ikka kohukese, munad ja jogurti kaasa, et tal kõht tühi, aga pikka veenmise peale saime need ikka koju jätta. Kui pärast kolmeminutilist autosõitu lasteaia ette jõudsime, oli Karli nägu tohutut põnevust täis: „Emme, vaata! Seal saab turnida ja liivakast on ka, jeeeeee, lähme juba!“ Teate, milline kergendus mu sees korraks oli ja siiras rahulolu.  Ta oli kohe nõus mängima minema, uudistas kõik mänguasjad läbi.

Suvel algab seal lasteaias hommikusöök, mida ma kusjuures peale lõunaune kardan sama palju, kell 9.00. Kuna kodus ta ei viitsi ise süüa ja on harjunud, et kuskilt kõrvalt lendab midagi head-paremat suhu (loe: ema toidab). Jah, see mu enda rumalus, aga siis ma tean, et lapsel on kõht täis ja tuju hea. Kuid tulles tagasi lasteaia hommikusöögi juurde… Pakuti putru moosiga, millest kolmveerandi ta endale kenasti sisse vohmis. Juurde sai veel saia munavõiga, mis kahjuks kaubaks ei läinud. Aga vähemalt sõi ise. Ehk see kambavaim on lasteaias hea, üks ees – teised järel. Kui kõhud olid ilusti täis, suunduti mängima. Mina aga pidin riietusruumis istuma, et Karl harjuks, et mind ei ole koguaeg seal. Tore on siis istuda ja kuulata, mida mu väike präänik seal räägib ja kas ka mind otsib.

Tunni aja jooksul kuulsin vaid, et õpetaja, mul on pissihäda ja näe, vaata, emme läks ära, pole hullu.

Kell 10.25 tulid lapsed jookstes riietusruumi. Kui Karl mind märkas, hüüdis kohe: „Oi, emme, ma ei taha koju minna!“

Ega tegelikult polnud plaaniski, kiire riiete vahetus ja õue mängima. Siiras rõõm oli näha , et lapsele meeldib, seltsib teistega ja kuulab õpetajate sõna.

Õues on hea turvaline neil joosta seal. Liutorudest alla lastes on pehme pinnas all vastu võtmas, seega tõeliselt lapsesõbralik ja hea. Ja igati mõnus on veel see, et pisikeste mänguplatsile paistab kohe hommikul päike! Mis saaks veel parem olla?

Kuidas on teil möödunud lasteaia esimesed päevad? Kaua pidite ootama, et jätta laps terveks päevaks lasteaeda?

Kirbukad, e-poed või tava shoping?

Kuidas teie end riietate? Või õigemini, kust teie omale riided ja jalanõud ostate?

Kas käite poes kohapeal või olete internetipoodidest vaimustuses?  Või hoopis kirbukatest?

Mõtlen tihti, et hea on ju poodelda, aga see on meeletu ajakulu. Eriti kui teinekord sealt midagi meelepärast ei leia, ega siis ei viitsigi mõne aja möödudes enam riiulite vahel tuulata. Ma olen sellist tüüpi, et astun poodi sisse, tšekkan valiku üle ja kui hakkab miskit parasjagu silma, siis lähen vaatan lähemalt ja kui ei, siis kiirelt minek. Minuga on äärmiselt mitte-huvitav ostlemas käia, aga ma usun, et meeste vaatenurgast on see ideaalne naisšoping, sest terve poe saad vähem kui ühe tunniga läbi käidud.

Kirbukad on lahedad, aga ma ei oska õigesse kohta minna ega sobrada, pole väga minu teema kahjuks. Hea on käia oma parima sõbrannaga, kes üldjuhul otsib kogu parema saagi meile mõlemale välja. Riided  – Zara
Jalanõud – kingadkotid.ee

Pean tunnistama, et internetipoodide avarustesse eksin ma küll aeg-ajalt ära. Nooo aliexpress.comebay.com, ASOS.com jms. Pärast vastu näppe saamist, kui tellitud kaup pole kohale jõudnud, olen muidugi ettevaatlikumaks muutunud. Või siis, kui on, siis sootuks vales mõõdus, aga pole hullu. Eks see tellimine ole oma lollus ka ju. Ja ega ma ei saa öelda, et see kõikide ostudega nii on olnud, olen ikka mõned päris lahedad eksemplarid isegi saanud.

Kuid mitte kunagi pole ma tellinud jalanõusid. Aga teate, leidsin ühe super laheda e-poe, millest ma pole varem kuulnud ­– kingadkotid.ee.

Uurisin päris mitu päeva ja tuulasin kõik kategooriad läbi ja lisasin järgemööda korvi.  Huvitav on see, et seal on nii brändikaid (Adidas jms) kui ka täiesti tundmatuid, aga hinnad on ka vastavad. Seega, kes ei raatsi palju välja käia, siis no ütlen päris tõsiselt, ostke sealt.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

jalanõud-kingadkotid.ee

 

Mina sattusin igaljuhul hoogu. Lahe on see, et suurused on seal tõesti üks ühele. Kuigi kaheksast paarist ühed Converseʼi papud jäid ikkagi kahjuks tiba suureks. Peangi mõtlema, mida nende kaunitaridega teha.

Leian, et aja kokku hoidmise mõttes on e-poed ikka väga mõnusad, eriti kui müüjad on usaldusväärsed, kaup kvaliteetne ja hind taskukohane. Mina jätkan kindlasti sealt ostmist. Ma lihtsalt nii-nii vaimustuses. Ja tundub, et kui keegi on riietefriik, siis varsti on minust saamas jalanõudehull.

Üks häda ajab teist taga

Mu viimase aja isud, valud ja unekaebused –­ see on ulme, mis minuga toimub. 12 päeva olen kannatanud kurguvalu, neelanud läbi pisarate, söönud läbi kõrre, lastega rääkinud viipekeeles. Ainus, mis aitab, on paratsetamool – kuna võtab põletikku alla.

 

Hommikul ärgates on tunne, et ooo jess, see nüüd läbi, aga päeva peale hakkab taas jama pihta: raske neelata, raske rääkida, tahaks vaid magada. Voodi on mu parim sõber õhtul kella 23.00–10.00 ja päeval, kui poja magab, magan koos temaga. Seega ma võin end nimetada korralikuks unekotiks, kuid üles tõustes olen endiselt väsinud.

 

Aga parim osa on ikka see Google. Selleks, et oma väikest vaba aega targasti ära kasutada, on muidugi vaja hakata endale lahedaid diagnoose panema. Ja neid kõige hullemaid ikka. Et hmmm, see sümptom ja see ka veel – no kindlalt kõrivähk. On-on.

Siis leian veel mõne parema sümptomite kokkulangemise ja juba on keelevähk.

Tegelikult ei tahaks ma endale diagnoose panna, aga lihtsalt ükski ravim ei allu minu seisundile. Angiin see pole, kuigi mandlitel on täpid, kurgukaar on meeletult punane, mandlid ka võib-olla üldse ei funktsioneeri nii, nagu peaksid. Seoses sellega on 19. augustiks kurgu- ja ninakliinikusse aeg pandud, et konsulteerida, mis mul siis seal ei funktsioneeri ja miks?

Perearstilt võetud proovidest selgus, et mingisugune näitaja on mul meeletult kõrge ja viimase 1,5aastaga tõusnud. See ei tõota üldse head…

Igaljuhul täna ma olen juba tunduvalt õnnelikum ja tunnen end paremini – saan juba rääkida, laulda ja tantsida. Ei taha muidugi ära sõnuda. Ptüi-ptüi-ptüi.

Minu tervis võib ju parem olla, aga lapse oma!
Mu pisikene Karlikene jäi 39,5 palavikku öösel. Rohtu ei lase panna, vett ei taha juua, külma kompressi teha ei lase. Iga 30 minuti tagant kraadisin teda. Hommikul sain kiirelt arstile. Ja mis siis selgus, et meil on kõrvapõletik. Vaesekene on nii läbi, et jääb magama igas asendis.
Aga olgu ,ma linnupoja kaissu taaskord.

Seega kullakesed, hoidke end.

Mina seda juba teen, sest tervis andis lihtsalt märku, et võta hoogu maha, kaua sa tõmbled ringi!

Kaitsev suveloos

 

Just saabunud  suve soojade  puhul on mul hea meel teha give away. Seekord koostöös DERMOSILiga on võimalik võita komplekt Summer Dreams + SPF 50 päikesekaitsepulk.

Loosis osalemiseks tee nii:

 Pane Kadrily.ee Facebooki lehele LIKE
 Kommentaaridesse jäta endast märk maha
 Jaga seda postitust oma sõpradega 

Komplekt sisaldab vajalikke suvetooteid 40 ml tuubides.
Komplekti kuuluvad tootevalikust tuttavad suvelemmikud nagu Aloe geel, Jahutav Palsam ja Päikesekaitsekreem SPF 20 ning uued suvetooted Summer dream dušigeel ja Summer dream after sun kehakreem.
Päikesekaitsekreem sisaldab nahka hooldavaid koostisosi ja annab keskmise kaitse päikese UVA- ja UVB-kiirguse eest.
Summer dream dušigeeliga pesed rannas veedetud päeva järel keha puhtaks ning Summer dream after sun kehakreem niisutab ja rahustab nahka peale päevitamist.
Kanna Jahutavat Palsamit näiteks sügelevatele sääsehammustustele ja Aaloe Geeli esmaabiks kihelevale või kuumavale nahale, näiteks peale päevitamist.

Päikesekaitsepulk SPF 50+ kaitseb tõhusalt päikese eest tundlikke nahapiirkondi nagu huuli, nina, põski ja õlgu. Toode annab kaitse päikese UVA- ja UVB-kiirguse eest.

Lõhnastamata veekindel päikesekaitsetoode sisaldab ka mesilasvaha ja sheavõid. Tänu Päikesekaitsepulga kujule ja suurusele on seda mugav ranna- või käekotis kaasas kanda. Seda on ka mugav tundlikele nahapiirkondadele või muidu täiendavat kaitset vajavatele kehaosadele peale kanda.
Loosis osalemiseks ei ole vaja muud teha, kui ainult like’da mu  facebooki lehte , jätta endast märku kommentaaridesse ja jagada seda postitust. Nii lihtne see ongi 😉 !

 

Võitja loosime välja 10 august

Päikest teile!

Mu silmad on avanenud

Taban end viimasel ajal nägemas asju, mida ma varem pole märganud. Kas asi on selles, et see puudutab mu hinge enam või milleski muus, seda ma ei oska öelda.

 

Mul on siiras rõõm näha inimesi jõusaalis treenimas. Ma ei mõtle tavainimesi (see on muidugi ka tore), vaid just inimesi, kellega on mõni raske õnnetus juhtunud või kes on mõne haiguse küüsis. Mõni päev tagasi nägin jõusaalis esimest korda ratastoolis meest, kes tegi ülitublisti trenni. Kohe soe tunne tekkis teda pingutamas nähes. Mul on nii hea meel, et inimesed, kellega on miskit juhtunud, leiavad endas jõudu tegutsemiseks, et saada ree peale tagasi. Teevad seda, mis annab neile jõudu. Suur-suur respekt.

 

Ja samas ma näen jõusaalis ja tänavapildis vanemaid härrasid, kes näevad oma vanuse kohta vapustavad välja. Või siis teistpidi noori-vanu, kes on rasvunud. See pole just kaunis silmale vaadata.

Kuidas küll inimesed, kellega on midagi juhtunud ja kellel on võib-olla raske emotsionaalselt ja vaimselt, leiavad siiski selle jõu, et end vormis hoida. Aga inimesed, kes on täiesti terved ja elujõulised, lasevad end lihtsalt käest ära?

Miks?

Kas sa tunned ennast hästi, kui sul ripub õllekoht üle püksiääre ja rasvatissid on pluusi alt näha?

Kui ma vanasti sellisele asjale tähelepanu ei pööranud või ei märganud, siis nüüd jääb kõik silma ja see on päris nutune vaatepilt.

Kas tõesti peab selleks, et oma toidulaud ja liikumine kriitilise pilguga üle vaadata, peab midagi enne juhtuma?

 

Ma leian, et ei pea. Suuremal osal inimestel puudub igasugune tahtejõud. Nad mõtlevad, et ah, homme hakkan korrektselt toituma. Aga siis ostavad salaja poest endale ikka kappi ahvatluseks komme ja muud head ja paremat. Aga keda nad niimoodi petavad? Ise ennast ju vaid. Ja siis halavad, et tahaks alla võtta. Tahaks näha sama hea välja, kui mõni nende iidol. Või ei leia aega, et trenni teha. Ei leia aega, et sööki kaasa teha. Ära otsi vabandusi ja ära hala, vaid tegutse, see kurtmine ei vii sind paremasse vormi, ega aita kaalu langetada.

 

Eelneva jutu lõpetuseks tõstatangi küsimuse: kas sa hoolitsed enda eest teiste jaoks? Kõike, mis sa teed, teed ju ikkagi enda pärast. Enda hea enesetunde nimel. Või noh, võib-olla tõesti meeldib kellelegi rasvunud peegelpilt, aga ma usun, et neid inimesi on väga vähe.

Meil kõigil on soove

Meil kõigil on soove, mille täitumist tahaksime näha. Kuid vähesed meist saavutavad selle, mida  soovivad, sest nad tegelikult ei püüdle unistuse poole.

 

Minu unistus on jõuda lavale enda parimas versioonis. Jah, ma võib-olla arvasin, et lihaste kasvatamine on tunduvalt lihtsam, kui see tegelikult on. Ei kujutanud ette, kui palju on vaja jõusaalis aega veeta, et midagi muutuks. Kui palju on vaja süüa, et lihas kasvaks. Mõnikord on hommikuti tunne, et ma lihtsalt ei suuda süüa. Istun ja istun seal laua taga ja sunnin ennast sööma. Ja see lihasvalu on teinekord nii vastikult rõve, et hakka või nutma, eriti kui olen saanud eelnevast trennist sellise powerʼi sisse, et olen ainult raskuseid tõstnud ja tõstnud. Vaesed lähedased, kes minu hala ja häda peavad kuulama. Või siis, kui ma olen trenniga jälle üle pingutanud ja olen surmväsinud ning süda on paha. Aga kõige selle juures meeldib mulle siiralt see, mis ma teen.

 

Meeldib näha enda keha muutumas (kuigi olgem ausad, ma ei pane seda muidu väga tähele. Pigem siis, kui vaatan vanu pilte või keegi teeb märkuse mu keha kohta).

Täna nt õlale lendamist tehes nägin esimest korda, et ohoo, mulle on beebiõla lihas kasvanud. Olin nagu väike laps, kes hüppas peegli ees ja lõi hüpates kandu kokku.

Selline muutus on minu jaoks täielik motivatsioonilaks ja teeb tõsiselt õnnelikuks.

Samas kui mõni teine lause võib jalust niita päris pikaks ajaks. Näiteks tahtsin kord poseerimistunnis ausat vastust, et kas üldse nii lühiajalise treeningu ja minu vormiga on mõtet sügisel üldse võistlema minna. Ise tahtsin ausat vastust ja sain ka selle, et ega minu vormiga ei lähe ju võitma, sest vastas on ikka aastaid treeninud inimesi. Jah, no mida ma siis sealt loota soovisin, et jaa, Kadri, muidugi lähme lavale, et sa heas vormis. P.S., ega ma nii lilledes ka ei ela. Kahjuks mul ei kasva lihas nagu mõnel teisel, aga teen selle nimel kõik, et areneksin. Samas ma annan endast liiga palju ja tunnen, kuidas tervis kannatab, õigemini annab tunda, et tõmba hoogu maha. Seda näevad ka pereliikmed, kui ma kuskil zombina liiklen.

 

Tegelikult on jutt jumala õige, et ravi ajal keha niikuinii võitleb ja on n-ö stressis ning ma oma trenniga teen omale sellevõrra enam ju liiga.  Jah, mu enesetunne on mingiks hetkeks täitsa halb, aga samas mulle nii meeldib ja ma naudin treenimist südamest. Seega mul on kohati nii rõõmsaid kui ka kurbi hetki, kus vägisi tulevad pisarad silma ja mõtlen, et ah savi, ma lihtsalt ei jaksa edasi pürgida, sest enesetunne on nii võimatult halb, et lööks käega. Aga ei, ärkan uuel päeval ja olen tänulik ilusa elu eest. Kusjuures ütlen seda endale naeratades ja sellest rõõmu tundes veel mitu-mitu korda.

Ma ju teen seda kõike vaid endale. Ma ületan enda hirme ja vaatenurki ning ma tean, et võidust tähtsamad on emotsioonid ja teekond. Ma ei võrdle end teise inimesega… Iga inimene on ainulaadne.

Ebaõnnestumine ja meeletu hirm

Viimasel ajal on nii raske uinuda. Näiteks just üleeile. Meeletu peavalu, õlad andsid juba õhtul trennist nii tunda, et sain vaid selili magada, külje peal isegi polnud mõtet proovida. Ja muidugi tagatipuks oli mul süda paha. No korralik kompott koos. Voodis pikali olles mõtlesin endamisi kõikidele headele asjadele, aga vägisi kippusid valu tõttu silma pisarad, mis mööda põske alla voolasid. Ja siis tuletasin endale meelde, kõigest novembrini on veel vaja ravil käia ja siis on ehk nende peavalude ja halva enesetundega ühel pool, ma vähemalt siiralt loodan. Varsti lihtsalt ei jaksa enam.

 

Ja kui uinun, näen öö läbi unenägusid oma ebaõnnestumisest. Näen lähenevaid võistlusi. Just seda, et enne võistlusi ei ole ma jõudnud panna õigel ajal grimmi peale, ega pole ka grimeerijat. Siis selgub veel unes, et mu soeng on liiga lühikene, et üldse lavale pääseda. Ainukene asi, mis sai suurepärane, oli näomeik, millega lõin paljud pahviks. Aga jutukõminat jätkus veel paljudeks tundideks. Et, appi, miks ta siin on? Ta pole grimmitud, tal pole soengut, ta pole veel valmis lavale pääsemiseks. Need pilgud ja jutud. No see oli tõeliselt vastik unenägu.

 

Ma täitsa mõistan, miks ma seda unenägu nägin, sest mul reaalselt ongi hirm. Mu suurimaks hirmuks on laval olek. Mis saab, kui ma seal komistan? Aga mis saab, kui kukun? Mis saab siis, kui jalg niimoodi väriseb, et ma ei suuda seista?

Teiseks murekohaks on grimm. Kuidas grimmi peale kanda? Kes seda teeb? Kas see jääb ühtlane? Olen kuulnud igasuguseid jutte ja sealt need murekohad algavadki. Bikiinid? Millised on need õiged bikiinid, mis just mulle sobivad? Kas need peaks olema rohelised või punased või hoopis lillad? Missuguse korviga need olema peaks ja milliste pükstega? Ühesõnaga on see kõik kokku ulme töö, et lõppkokkuvõttes näha välja ideaalne.

 

Kolmas murekoht on lavavorm. Kas ma olen piisavalt vormis, et lavale astuda ja mitte häbisse jääda? Mis teie arvate? Olen teinud ju trenni kõigest eelmise aasta septembrist, noh tegelikult jõutrenniga ju alustasin novembri lõpust, seega seitse kuud rasket trenni ja ainult mõni kuu on veel võistluseni jäänud.

 

Igal juhul ma ei anna alla, pingutan ja teen südamest trenni nagu siiani, sest ma tean, mida ma saavutada soovin. Ei tohi lasta end heidutada kartusest, vaid sellest üle olla. Alati on ju lihtne alla anda. Aga see ei sobi minuga kokku.

Abi, hoolivus ja tegelikkus

Taban end viimasel ajal tihti mõtlemas, et kui palju on mu ümber selliseid inimesi, kes oleks nõus mind kohe ja ükskõik millega aitama? Et keegi ise pakub välja, et aitab.

Nooo, ma olen järeldusele jõudnud, et rohkem on neid, kes niisama räägivad.

 

Kuna elan majas, siis paljud, kes külas käivad, ütlevad, et oh, kui sul vaja, siis tuleme ja aitame. À la, et teeme talgud. Aga kui see päev käes ja teed eventʼi selle kohta, siis sellest karjast inimestest saab kõigest üks või kaks tulla, aga see selleks. Seetõttu ma ei palugi abi, vaid teen ise. Tundub, et kui küsid abi, siis oled veel imelik ka peale selle.

 

Aga õnneks leidub mu elus üliarmsaid ja hoolivaid inimesi, kes oma kiire elutempo juures on nõus oma väärtuslikku aega minuga jagama.

Mul oli juba mitu aastat hinge peal maja taha suveks mõnus istumisalune saada, sest hoov oli nii nukralt tühi kuidagi. Internetist leiab igalt poolt nii ilusaid euroalustest tehtud mööbleid, et tekkis ka kohe tahtmine endale midagi sarnast meisterdada. Puistades selle oma südamelt, hakkasid asjad toimuma. Järgmisel päeval olid mul juba euroalused hoovi peal, kus sain neid hakata enne immutusvahendiga õlitama ja alles hiljem värvima.

Ütleme nii, et pärast mitut tundi oli mul sellest värvimisest üllimalt kopp ees ja selgki valus pealekauba, aga tehtud ma sain. Ainukene probleem oli veel padjad. Kust neid saada?

Vaatasin, et ka on24.ee-st on võimalik patju tellida, aga tarne oli 2—4 nädalat ja siis oleks põhimõtteliselt suvi juba läbi olnud.

Ja jällegi üks geniaalne inimene tuli idee peale, et lasta õmmelda. Mõeldud-tehtud, aitäh Kopli ametikool, kes mulle kaunid padjad peale õmbles ja ilupadjad sain ma Kixik.ee ‘st, kellega personaalselt mõtlesime ise tekstid peale.

 

Aga igal juhul seekord jäid mu mõtted pidama abistamise, hoolimise ja selle peale, milline inimene tegelikult on. Ma saan aru, et oma aeg on tähtis, eriti kui käid tööl ja seda vaba aega on mõni tunnikene. Aga kas tõesti peab inimeses olema rohkem kadedust kui abistamistahet… Miks küll nii? Suhtumist, et jess, sain täna kedagi aidata, nüüd on minu päev korras, kohtab ikka järjest vähem.

 

Ma olen alati elanud mõttega, et üks heategu päevas. Olgu see siis suur või väike, aga see on minu arust vajalik.

Kirjutasin oma heale sõbrale, et kuidas neil koos tütrekesega läinud on ja sain vastuseks, et ikka hästi, aga lapsel ei ole just kõige toredam temaga olude sunnil tööl kaasas käia. No muidugi, mõistetav, laps ju tahab ringi rapsida, mängida ja olgem ausad, ega ise ei saagi siis tööle keskenduda, kui laps on iga päev kaasas, sest lasteaed on kinni.  Tean, et see tore plikatirts meeldib ka minu poistele ja on väga heaks mängukaaslaseks, seega ei pidanud pikalt mõtlema, kui ütlesin, et too laps meile, ma heameelega vaatan. Kahjuks ta sel hommikul siia ei jõudnud, sest jäi äkitselt haigeks, seega ootan järgmist korda.

 

Kui ma vähegi saan, aitan kõiki, kui see on minu võimuses. Ma ei tea, kas see on minu tähtkujus kinni või mind on nii kasvatatud, aga nii on.

Naised – mehed, miks te olete nii räpased?

Ma ei tea, kas vaid mina mõtlen nii. Aga igal juhul trennis on mega mõnus käia ja kui seal inimesed higistavad, on see normaalne ja tavaline nähtus. Masinad saab ju vajaliku lapi ja ainega kenasti puhtaks teha, iseasi on muidugi, kui paljud seda ka teevad. Mina teen.

 

Kuid tegelikult häirib mind rohkem või õigemini paneb mõtlema naiste tualettide seisukord. Tahaksin seal KAHE KÄEGA peast kinni hoida ja raputada, et APPI, naised, kas te kodus ka oma poti selliseks jätate? Naine on muidu ilus, hoolitsetud, meigitud, hästi lõhnastatud, aga kui kasutab WCd, siis unustab ära, et seda peab ka korras hoidma. Päris räige on astuda tualetti ja näha WC-potti täiesti täis roojatuna. Sama targalt alati ei õnnestu sealt välja roomata, sest järjekord on ukse taga ja siis istungi seal Sparta tualetis, et enne kellegi teise tegemata töö puhtaks teha. See paneb mind ikka ja jälle ahhetama. Oleks see siis nii, et okei, ükskord, aga see on iga päev, kui ma trenni lähen, tahes-tahtmata on seal sama olukord. Jube õõvastav tunne.

 

Ja need spordisaalide ühistualetid, mis on nii-öelda nii meestele kui naistele kasutamiseks, on ikka täiesti roppused. Mehed ei oska samuti korda kahjuks vist hoida ja on näha, et nad ei vaevu isegi prilllauda ülesse tõstma, kui soovivad seistes kuseda. See on jälk, kas te kodus ka jätate selle alla? Või kui lasete mööda, et ah savi, las olla? Miks peab väljas olema lohakam kui oma kodus? Ma ei saa lihtsalt sellest aru ja ei hakkagi kunagi saama kahjuks.

 

Minu jaoks oleks ikka äärmiselt piinlik, kui pärast mind peaks keegi minema ja avastama midagi sealt – ma vajuks vist maa alla, ega suudaks päris pikalt otsa vaadata.

 

Ja kui ma peaksin juhtuma kellegi peale, kes jättis WC-poti mustaks, teate, ma lähen ja ütlen ka talle seda otse näkku ja kui see teda natukenegi mõtlema ei pane, siis no ma ei tea.

Kui võtta päevaks aeg maha

Mõni aeg tagasi käisin laste ja oma tädiga Tartus V-Spas puhkamas. Siin ka väike video tuulispasast, mida teel Tartu kohtasime.

 

V-Spa asub Kvartali viimastel korrustel. Auto sai parkida maaalusesse parklasse, kus ööpäev maksis vaid viis eurot, mis tundub väga mõistlik.

Vanniga Deluxe tuba oli väga hea suurusega, mahutades kenasti kaks täiskasvanut ja kaks last.Enim toas olles meeldis , et magamistoast li võimalik näha vannituppa, kui lapsed vannis olid, kuna üks sein oli klaasist.

Seadsime end kenasti sisse ja otsustasime siis kohe spaas ära käia. Minu suureks üllatuseks oli seal lastele väga palju tegevusi, mis on suureks plussi
ks. Muidugi põrandad on mega libedad, aga no nimetage üks spaa, kus põrandad libedad pole? Keegi võiks välja mõelda mingi vahendi, mis tekitaks näiteks kaitsekihi maha. Asjapulgad, pange pead tööle!

Muideks, kuna ilm oli mega, siis tädi veel autos küsis, et huvitav, kas seal välibassein ka on. Küsisime ja vastati, et on ikka. Reaalsuses oli väljas 6–8 lamamistooli ja mullivann. Noh, ajab asja ära, aga võiks ju olla pisikene bassein, oleks ju mõnusam. Aga no asi on maitses.

 

Spaas on täiesti eraldi saunamaailm (meil oli hinna sees), aga muidu peab juurde ostma saunapääsme, mis ei ole just kõige krõbedam. Saunad olid kõik megad. Enim meeldis kadaka saun – nägi üli stiilne välja. Aga kahjuks avastasime selle poole spaast alles järgmisel hommikul ja seal jäi lustimist väga väheseks, sest keskpäevaks oli vaja juba välja registreerida, kuid spaasse sai sisse alles kell üheksa, mis on veidikene paha. Lootsime varahommikul juba enne hommikusööki ujuma minna, aga meie kurvastuseks oli see suletud. Seega, kui on võimalik, siis muutke seda aega. See oleks kindlasti paljudele meeltmööda, kui spaa oleks seitsmest või kaheksast avatud, nagu enamikes kohtades. Ja kui aus olla, siis oleks pidanud ikka kaks ööd võtma, et nautida kogu mõnusid. Eks teinekord olen jälle targem.

 

Järgmisel päeval käisin mõistagi jõusaalis ka ära. Ütleme nii, et trenni saab tehtud, aga peegleid pole. Natukene kurbnaljakas, mulle ikka meeldib end peeglist vaadata ja jälgida, et kas mu tehnika on korrektne. Pidin olema leidlik ja vaatama oma vähest peegeldust ukse pealt. Sain muidugi tehtud, aga peegliga oleks mõnusam.

Enim meeldis mulle kollektiiv nii hotellis kui ka spaas. Kui tavaliselt väga ei kohta positiivseid ja alati naeratavaid teenindussektori töötajaid, siis seal oli teistmoodi ja see andis väga palju juurde.

Seega südamlik tänu V-Spale meie majutamise eest. Oli meeldiv kogemus ja kindlasti tuleme veel, kui Tartus oleme.