Vaid 2 nädalat tähtajani

tik-tak tik-tak ja põmaki , voh need on tunded mu sees.
Aeg lööb jalaga perse – kui nii võib öelda. Märkamatult on kätte jõudnud juba oktoobri kuu, houly shit ausalt. Saate aru, ma olen treeninud oma esimesteks bikini fitnessi võistlusteks täpselt 7 kuud. Oh-oh -oo jah aeg lendab, see selleks, aga juba kohe-kohe on käes ju võistlused. Mis arvate, kas olen valmis? Jah? Ha-ha ei ole. Kui te vaid teaksite kui raske see mulle on.
Ma ei tea, kas teistele ka, aga minul käib siin kodus selline võitlus toidu pärast. Lapsed söövad shokolaadi, küpsist, jäätist, kartulipudrusi mõnusa rammusa hakklihakastme ja peedi-küüslaugusalatiga fantastiline ja kõike muud mida hing ihkab. Parim asi selle asja juures on see, et emme-emme ma ei jaksa enam , palun söö ära. Aga kui aus olla siis enne dieeti, ma sõingi, ma ei lase toitu minema visata, eriti kui vastu vaatab mega maitsev kohukene – olgem öeldud, et ma olen nende paadunud fänn. Aga nüüd on asjad natukene teistmoodi. Viimasel ajal üldse kehtestan ennast, et kui ei söö lõpuni , siis nad ei saa või teinekord ma ei osta poest , kuna toitu ei visata minema ja tegelikult on õige ka, mis mõttes viskame toitu minema, ei viska. Seega ja kusjuures asi toimib – minu õnneks muidugi.

Foto:Meelis Tomson

 

Aga tulles tagasi siis jutu juurde, et ettevalmistused. No dieedist ma rääkisin, see on minu jaoks ikka raske. Tunne on selline, et sööksin terve külmakapi ära. Teisel päeval on jumala okidoo. Aga teate, ma olen enda jaoks avastanud Teekanne teed, no fantast – minu jaoks on need lausa magustoidu asemel, aga olgem mainitud nädalas läheb mul kaks suurt pakki neid teesi, aga no meeletult head on ka. Teiseks on mulle hakanud kohv maitsema, mhm mhm, lugesid õigesti. Mulle, kes ma jõin healjuhul ühe tassi Cafe lattet kord kuus, kui sedagi , siis nüüdseks ma joon ikka lugematul arvul tasse päevas ja kusjuures mulle on hakanud meeldima kohvi ja kohvilõhn, uskumatu , aga tõsi. Inimesed on ikka võimelised armastama hakata seda, mis kunagi ei tundunud üldse nii meeldiv ja kui võib öelda atraktiivne.

Tagasilööke on ikka selle kaalukõikumisega megalt. Ütleme nii, et keha on niii niii stressis, et hoiab kinni kõigest mis väheagi kinni hoida annab. Seega, kaal ei liigu. Vahest harva paar sammukest teeb ja siis mõne päeva pärast on ta taas peaaegu sama , mis ta oli algul. Aga kui numbritesse viia siis alustasin dieeti 56.8 kg pealt ja antud hetkel olen 54.9 kg ehk siis vahe on -1.9kg ja siis viskab taas 55.6 peale – oeh. Kui palju veel maha võtta, eks seda näitab vaid aeg. Tasa ja targu, ütleme nii, et tuleb ju võtta maha rasva mitte lihast, seega enda silmis on see isegi hästi saadud, kuigi ehk näha võibolla ei ole nii meeletult, aga ega muretsemine asja paremaks ei tee. Eks iga hetkega õpid end paremini tundma. Võibolla mis teisele mõjub ei pruugi mulle mõjuda ja vastupidi. Seega mu kallid jalutuskäigud loe parem kiirkõnnid vahepeal juba jooksud kestavad.
Aga minu jaoks on see cardio teema ikka suhteliselt võõras , olgem ausad. Kuna ma jõutrennide ajal ei tohtinud üldse cardiot teha, et kuna kui ma natukenegi liigutasin siis , kaal langes juba mõnisada gramm, seega see jäi välja. Aga kui nüüd pean liigutama, siis alguses oli see ikka päris võhmale võttel , aga ega praegu lihtsam pole. Aga mis on tähtis, ma naudin seda südamest. Ma naudin neid varahommikusi jalutuskäike kui lapsed alles magavad õndsat und – see on kirjeldamatult hea tunne, olenemata kas teavas on klaar või tuleb sellist padukat.

 

 

Aga ega kaal ja isud pole ainsad selle kõige juures. Kõige tähtsam osa on bikiinid. No ütleme nii, et neid on mul hetkel 2 paari, aga mõlemad on veel natukene poolikud , aga see eest ise tehtud. Kogu au ma omale kahjuks veel võtta ei saa, kuna õmblemise vallas ei ole ma juba aastaid kätt proovinud, aga kui keegi mulle tahab õmblusmasina kinkida, siis teeksin ka seda edaspidi ma usun ise, seega pole asja millega ma hakkama ei saa. Kusjuures, kunagi õmblesin ühele sõbrannale, tema lõpetamiseks seeliku mis tuli välja lausa , et võib öelda ideaalne, seega mul sellele on ka silma, vaja vaid masinat ja peale hakkamist. Aga seoses sellega, kogu swarovskite liimimise teen ma küll ise ja eks see ole ikka korralikult aega nõudev töö. Alguses oli see muidugi päris tore ja meeldiv, aga kui oled vaid bikiini ülemiste osade katmiseks kulutanud 1569 kivi, siis mõtled , et ohsa poiss need bikiinid ma panen vist küll seinale ja raami taha.Aga ma leian, et see kõik on seda väärt ja lõpptulemus on mega , vähemalt minu enda jaoks.

 

Grimm – selle pidin ma saama Sparta spordiklubi poolt või siis Fitshopi, kusjuures ei ole päris täpselt meeles, aga igaljuhul oma sponsorite poolt, mis on väga lahe! Pole eluski kokku puutunud grimmiga, tahaks juba siiralt välja näha ,et kuidas on siis olla, karja naistega ühes ruumis, kus siis igalühel on oma inimene kaasas kes teda seal siis alasti grimmib, kujutan juba ette , et tõotab tulla päris huvitav kogemus. Aga enne seda, et üldse grimm ideaalne jääks ja ühtlane on ju vaja end korralikult koorida-koorida ja naha eest hoolitseda, et see oleks võimalik pehme ja siidine. Seega, kohvipaks mu armas sõber on sellel kaunil teekonnal minuga, kui kellegil on veel lahedaid ja häid nippe varuks, võtan heameelega kuulda. Ja kas teadsite, et terve keha peab enne võistlust ära vahatama / raseerima, eks see ole iga inimene enda variant kuidas ja mismoodi. Sõltub väga palju ka sellest kuidas keha millegile reageerib ja seega mina valisin raseerimise viisi. See tundub tulla huvitav, aga sellest kogemusest kirjutan ma kindlasti kui see on juba tehtud.

Aga mis mul on veel puudu  on ehted. Ma tean, et paljud on soovitanud minna kuskile nö Expressionsisse või siis Accessorisse, et seal on neid kõrvarõngaid ja käevõrusid küll ja küll ja mis on veel lahe, et olematu hinnaga. Ma eeldan ka ,et iga võistlus sa ju soetad omale uued, siis pole kahju minema visata. Või kui säilivad kenad säravad, siis saab ju veel kasutada, aga mina seda ju ei tea, kaua need kestavad või mitte. Või on keegi ehete tegija kes teeb just selliseid ehteid mida saaks võistlustel kanda, siis anna endast märku, ehk saad just sina mind sellel päeval kaunistada.

Omg, just neid on mul ju vaja

Seega on vaja susse, hommikumantlit ja kumme on veel ostma vaja minna. Kumme just selleks, et lava taga end ikka ka natukene soojaks teha, olgem mainitud, et mingit trenni me seal ei tee ja oma sangpomme ja hantleid kaasa tirima ei hakka. Kogu selle töö peaks olema ikka ennem lavale minekut tehtud olema, ehk siis mina oma 7 kuuga versus vastu naistele kellel on mega staaz ja kes näevad fantastilised välja.

 

Tahaksingi kiita kõiki teid armsaid kulturismi inimesi, et te suudate oma ahvatlustele vastu panna. Tean , et on päevi kus sa lihtsalt ei suuda ja kõik ajabki nutma. Iga väiksemgi väike liigutus võib endast nii välja minna, et pärast mõtled, et mille kuradime pärast? Aga no ja mida rohkem sa mõtled, et sa seda ei või ega saa antud hetkel endale lubada seda mõnusamaks see mõte ju alati läheb. Nagu on öeldud, et keelatud vili on magus ja no antud hetkel on ta õige magus. Seega müts maha teie kõigi ees, super tublid ja imetlusväärsed olete!

Vihmased ilmad, lombid, jalakäijad – sõprussuhe puudub

Vihmased ilmad ,lombid, jalakäijad ja autod pole vist omavahel kahjuks parimad sõbrad. Aga miks? Ma küsin miks, miks, miks?

Sõitsin autoga trenni, vihma kallas, tee ääres kõndisid inimesed, neil oli niigi kehva, kuna on märjad ja siis mingi autojuht lihtsalt arvab, et savi, ma olen roolis ja siin on lomp, savi, ma sõidan nii kiirelt sealt läbi, kui saan ning vaatan, kas see inimene saab nüüd pihta või ei, kui saab, siis jackpot! No c’mon – haige värk. Oleks see siis olnud üks lomp ja üks inimene, aga ta teele jäi viis inimest ja kõik said pihta. Ma suutsin vaid automargi meelde jätta (musta värvi WW Polo ja numbrimärk algas B tähega, kehva mälu tõttu ülejäänut ei mäleta). Kas tõesti on raske aeglustada, kui ei ole võimalik korraks vastassuunavööndisse põigata? Kas siis jalakäija ei ole inimene? Või koer teisel pool teed, kes pritsmetega pihta saab? Ma lihtsalt ei mõista, kuidas saab olla nii südametu. Pane ükskord eluski end teise inimese olukorda! Kas sulle meeldiks, kui sind nii koheldaks?

Läksin jalgsi tähtsale kohtumisele, sest auto oli paranduses, meeletult kallas, vihamavarju polnud kaasas. Näen ees laiutavat suurt veelompi ja mõtlen, et jõuan sellest kiiresti mööda, enne kui mõni mõtlematu inimene sellest läbi sõidab, et näha kaugele see vesi tema autoaknast lendab, ja pliraki, ma olengi selle pasaga üleni koos. Jess – jackpot, tuju oli kohe suurepärane.

Aga nii see on, paljud ei mõtle. Jah, ma saan aru, et äkkpidurdusi ei saa teha ega ka põigata  vastassuunda, kui sealt kohe mõni auto vastu tuleb, aga lompe ja inimesi on ju ometi näha, seega need ei tule üllatusena. Austa inimesi, austa loomi.

Jah, ma ei saa muuta teisi inimesi ja nende tegusid, aga saame olla ise paremad ja hoolivamad teiste suhtes. Ma usun, et keegi meist ei tahaks saada porilombi veega otse vastu vahtimist ja tilkudes vaadata seda autot ja kiruda. No ei ole meeldiv tunne, nagu ma hiljuti tõdema pidin. Autonumbrimärgi järgi on lihtne inimesi tuvastada ja sain ka hiljem teada, et rooli taga istus 1993. aastal sündinud noor poiss. Aga ma leian, et seda tegu vanus ei õigusta.

Usun, et niisama jalutades ei julgeks sa minna kellegi juurde ja visata talle ämbritäie vett ilma põhjuseta kaela. Või julged? Kui sul juhtub midagi kogemata, ole siis nii paljugi inimene oma viga tunnistama ja vabandust paluma, mitte ära kima oma autoga minema nagu viimane tõbras. See näitab veel rohkem, et sa ei ole inimene.

 

Olgem tähelepanelikumad ja hoolivamad ümbritsevate suhtes!

Hüppame üle oma varju, üks, kaks, kolm

Kui paljud meist suudavad end motiveerida?

Lihtne on ju asju edasi alati lükata, et homme teen. Või kui homme pole aega, siis ülehomme. Üle oma varju hüppavad aga vähesed, pigem valitakse mingi lihtsam variant.

Kui te arvate, et mul on easy-peasy hommikul kell 5.30 ärgata, kui ma öösel ei ole saanud ühte tundigi magada, sest laps ei taha magada ja ärkab öösel igast asjade peale üles ja tagatipuks laseb voodisse, siis uskuge mind, ma tahaksin samuti edasi magada ja lihtsalt und nautida. Aga kui teha midagi enda jaoks ja asjad lahti seletada, siis on muidugi mõnevõrra lihtsam. Jah, ma olen väsinud hommikul, aga tõusen ikkagi ja lähen oma kiirkõnnile. Teate, kui hea tunne see on. Täna hommikul sadas näiteks paduvihma. Mõtlete nüüd, et panin pea padjale ja põõnasin õndast und edasi? Haha, nii lihtsalt see ka ei lähe, vastavad riided on ju olemas ja hops-hops ma jalutama end sättisingi.

Natukene veider tundub endalegi, et paduvihmas jalutamine pakub mulle suurt naudingut. Ma reaalselt laulsin mõttes kaasa oma playlistʹi ja muigasin endamisi. Siis mõistsin, et uskumatu, see, et mul on vähk, ei tähenda, et elu on läbi. Mu elu on lihtsalt suurepärane. No vaadake, ma kõnnin, hingan ja naeran.

Veel lahedam on see, et ma olen tagasi tööl. Ma suudan käia tööl, teha oma tööd täie võimsusega, käia trennis, olla hea ema lastele jne. Seega elu on fantast. Ma tahaksin teid kõiki õpetada sellest depressiivsest ja negatiivsest elust välja tulema. Kuidas küll saada teid panna mõtlema teistmoodi? See on vist suhteliselt keeruline. Ongi sellised inimtüübid, kelle jaoks on kõik jama, halb ja paha. On inimesi, kelle jaoks on kõik hästi, aga samas on nad kahe jalaga maa peal. Samuti leidub räigeid kahe persega usse, kes on endast maru heal arvamusel ja tahavad vaid teistele keerata. Kas tuleb tuttav ette? Igasuguseid inimesi on, see oli vaid väikene osa.

Jah, meil kõigil on raskeid aegu, minul ka. Eriti praegu, kui laps on haige. No kuidas ma saan hommikul või õhtul jalutama minna, rääkimata trenni tegemisest – see on peaaegu võimatu, sest laps ei maga ega lepi kellegi teisega kui minuga. Kui arvate, et mu peas pole vähemalt 20 korda päevas keerelnud mõte, et nüüd aitab, ma ei suuda, siis eksite. Kust ma võtan selle energia, et oma kahetunnise unega suudaksin teha kaks cardioʼt ja raske jõutrenni? See on meeletult kurnav, raske ja tekitab stressi, ma tunnen, et ma varsti plahvatan. Aga olgu, eks vaatame edasi, mis saama hakkab.

 

Pea püsti ja edasi, me kõik saame hakkama, kõigil on kergemaid ja raskemaid aegu!

Tuulerõuged või hoopis…

Kui lained löövad pea peal kokku ja pind kõigub jalge all. Pole just meeldiv tunne

Kõigepealt pidin südame kõvaks tegema, et laps läks lasteaeda, need nutuhood, minu küljest lahti kiskumised. Jah, ma tean, see kõik on mööduv, aga südames oli ikkagi raske. Valus ju vaadata, kui laps mind aknale taga nutma jääb. Muidugi iga päevaga läks paremaks ja lõpuks jooksis juba rõõmuga rühma ja musitas ja lehvitas akna peal, kui ma tööle läksin. Okei – uhh, selle asjaga sai ühele poole.
Nüüd on teine tore asi, HAIGUSED. Reedel helistati mulle lasteaiast, et lapsel on 38 palavik. What?! Kuidas siis nii? Öösel ta tõesti ei maganud, kahtlustasin täiskuud. Mulle see mõjub megalt, siis mõtlesin, et äkki Karlile ka, aga no tuhkagi. Läksin siis lapsele lasteaeda järele. Järgmine päev möödus koaalade kombel, isegi tualetis ei saanud ma ilma temata käia, nii et ta mul kaksiraksi seljas ei olnud. Samas on see armas, aga teiselt poolt nii abitu ja raske tunne.
Taas kord öösel me magada ei saanud, öö peale saime sõba silmale vist kuskil 1–2 tundi, sest iga 10–15 minuti tagant: emme, pissihäda, emme, võta kaissu, emme, ära hoia kaisus, emme, tee pai, emme, laula, emme, tee pai, emme, ai-ai on, emme, mul on paha olla ja nii terve öö läbi. Teate, see tuletas mulle meelde Karli esimest 14 kuud, kus ma reaalselt ei saanudki magada, sest ta oli vaid rinnaotsas või protestis unega. Okei, ma ei saa sinna midagi teha, annan endast kõik, et lapsel oleks hea.
Ja ba-bah, hommikul jalgadel, suu ümber, kätel täpid – niii, korralik googeldamine ja sõbrannade käest küsimine läks lahti, et kas tõesti tuulerõuged?

Jah, jess – nii see polegi.
Peaksin vist mainima, et ma ei ole tuulerõugetes olnud ja kartsin seda meeletult, seega võin öelda, et uhh õnneks seekord pääsesime.
Igaljuhul ma ei saa öelda, et on kerge olla, kui lapsel on enteroviirus, kuna öösel me ei maga, päeval me ei maga ning süüa ta väga ei taha – aina leiutan sööke ja viise, kuidas toit suhu saada. Aga see-eest me saame hakkama ja oleme õnnelikud.
Ja see täpitamine, kreemitamine, zyrteki ja valuvaigisti andmine – pisikese lapse puhul on see ikka vaevaline.
Aga siiski, kes soovib, tulge külla, saate ka omale.

Ravi on läbi aga …

Rõõmusõnumid ja sõnumid, mis on pigem, et oeh, miks nii kaua…

Vahepeal sai mu ravi otsa. Juba tõesti kuus nädalat pole ma pidanud end süstima – hurraaa! Kuigi ühe aasta ja kuue kuu asemel sain ravi 1,3 aastat, loodan siiralt ja südamest, et sellest oli kasu. Pärast kompuutris käimist sain arstilt kõne, et näidud on korras ja uus kontroll on alles aasta lõpus või aasta alguses. Kui küsisin väga rõõmsal häälel, et jess, kas nüüd ma olen terveks tunnistatud, siis seda, mida ma lootsin sealt kuulda, ei tulnud. Vastus oli vaid, et raske öelda, sest kriitiline aeg on viis aastat. Oeh, viis aastat, see tundub ju lausa igavikuna, mõelge ise, ma olen siis 31aastane ja siis on ehk lootust sellest täielikult pääseda, tunda end tervena. Praegu veel kahjuks nii lihtsalt ei lähe.

Pean elama stressivaba elu, tegema seda, mis silma särama paneb, puhkama ja olema õnnelik.
Seega, mis siis ikka, elame edasi ja loodan südamest, et tervisega seoses ei ole enam tagasilööke, olenemata sellest ,et 5 on kriitiline.

On aeg tööle asuda

Tere, töö!

 

Pikalt mõtlesin, et mis ma teen, et kas ma lähen tagasi tööle või naudin veel mõni kuu kodus olemist, kuni veel lapsehoolduspuhkus kestab.

Aga teate, mõnus on see kodus olemine ja teha on ju meeltult palju, eriti kui elad majas, kus on vaja vaid tegutseda: muru niita, võsa maha võtta, koristada, triikida, pesu pesta jne. Muud argimured  veel pealekauba eksole.

Kuid siis otsustasin, et lähen räägin, et tahan tööle ikka tagasi tulla. Ühtlasi huvitas, mis siis seal selle kolme aastaga muutunud on.

Liftiga ülesse sõites oli mul isegi meelest läinud, et mitmendal korrusel mu kontor oligi, ajas ennastki naerma, aga lõpuks leidsin ülesse.

Nii hea tunne oli minna sinna, kus kõik vanad armsad näod ja nii-nii soe vastuvõtt ning kallistused.

Muidugi ringi vaadates oli meeletult palju uusi nägusid, tore-tore.

Aga tulles tagasi selle otsuse tegemise juurde. Töökohta olukorda uurima minnes tundus kõik endiselt hea ja tore ning mind oodati tagasi. Küsiti veel, et millal ma alustada tahaksin… Ma siis, et noh, teeme kohe! Mõeldud-tehtud.  Käisin korra veel koolitusel ja 15ndal oli juba esimene tööpäev.

See kena esimene tööpäev, tunne sees oli küll natukene hirmutav, kuid reaalsuses oli mega meeldiv, soe ja rõõmu täis päev. Seega ootan juba esmaspäeva suurima hea meelega.

 

Töölemineku juures ei meeldi mulle aga see, et ma ei saa oma lastega enam ööpäev läbi koos olla. Ma ei karda seda, et Hans ei saa üksi kodus hakkama, vaid seda, et koju tulles on ikkagi üllatus, et veel see ja see on õppimata, sest ups, läks meelest. Või teine variant: lendas silmadega harjutusest üle ja jättis tegemata. Tavaline ju poisslaste puhul, istu vaid kõrval ja kontrolli, siis saab kõik korrektselt tehtud.

Karlikene on õnneks hoitud, aga teda ma ei saa lasteaias ka kauem hoida kui teisi lapsi, muidu mu tibuke vaid nutab. Järelikult pean töölt imekombel turboga lastekasse talle järele sõitma, please-please, ummikud, olge minuga leebed kõik järgnevad aastad, kui ma tööl käin.

 

Aga noh, need on ju pisiprobleemid ja me kõik, lapsevanemad, peame need üle elama.

Seega – tere, töö!

Päevad vaid mööduvad ja võistlused lähenevad. 

 

Kaks nädalat tagasi hakkasin dieeti pidama. Alustuseks võtsin maha vaid 120 cal, siis langes kaal 500 cal, siis jälle tõusis 300 cal ja uuesti 200 cal ning lõpuks jäi kenasti stabiilselt seisma. Poseerides peeglisse vaadates oli muutusi veidikene näha küll, aga kaal oli sama. Aga võistlused hiilivad aina lähemale ja mina alustasin kaasvõistlejatega võrreldes dieediga väga hilja, siis oli vaja veidikene enam kaalu kärpida ja läks veel 300 cal ja 56,2 pealt on kaal kenasti langenud juba 55,3 peale.

 


 

                                                               Foto: Meelis Tomson

 

Ootan juba huviga, kuidas mu beebilihased selle õhukese kihi alt välja tulevad ja milline ma välja nägema hakkan.

Trenni teen ma endiselt, aga mitte enam kuus korda nädalas järjest,  vaid 2 + 1 süsteemis, mis tähendab, et kaks päeva trenni ja üks vaba.

Kui ma alguses arvasin, et eh, mis see dieet siis ära ole, nii või naa kõrge kalorsusega, aga no jalapäeval annab ikka megalt tunda. Tegin oma teist harjutust – hack-kükke –  ja mõtlesin pärast teist seeriat, kui oli jäänud seitse korda veel kükke teha, et ma lihtsalt jätan pooleli, ma ei suuda. Võitlesin enesega ikka korralikult, kuid sai ikka tehtud ja järgmine seeriagi otsa punnitatud. Jätkus samasugune võitlus iseendaga, kus viimastel seeriatel olid lihtsalt pisarad silmis, sest see on lihtsalt nii kuradima raske ja samas on jalad tulitamas all, aga no see on seda väärt. Pärast trenni on muidugi jälle mega tunne, et jess, ma sain hakkama!

                                     Foto:Meelis Tomson

 

Iga päev mõtlen aina rohkem ja rohkem sellele, et mul on nii hea meel, et ma leidsin ala, mida ma tõsiselt naudin, no eriti see jõusaali osa, lihtsalt fantast. Ma tunnen ennast hästi, see annab mulle meeletult palju jõudu teha ka teisi asju ja hoiab meele kogu aeg erksa ja rõõmsana. Kui isegi on kurb tuju või kodusest lastekisast veidikene meel hele, siis pärast trenni on vaim nii värske ja oleksin nagu teine inimene. Meeletult värskendav.

 

Ja mulle meeldib see iseendaga võistlemine. See, et täna ma panen rohkem raskusi ja ma suudan need seeriad lõpuni teha, kas või karjudes ja nuttes, aga ma ei anna alla. Ma ei taha olla allaandja või noh, enam see ei ole mina, ma lihtsalt ei anna alla. Ma teen senikaua, kuni saavutan selle, mida unistan, mida südamest tahan, mis paneb mu silmad särama.
Seega kullakesed, sära silmadesse ja siht silme ette!

Tere, tere, tere !

Tere, kool ja lasteaed!

 

Vahepeal on silmagi pilgutamata alanud juba kool. Uskumatu, kogu see suvi läks tõesti nagu sõrmenipsuga ja mu Hansukene läkski juba teise klassi.

Vot alles nüüd ma saangi aru, miks vanasti vanemad, vana-vanaemad pidevalt rääkisid, et aeg lendab. Hetkest, kui sa saad lapse, hakkabki aeg lendama. Müstika.

Eks see ole, et lapsevanem jääb lapsevanemaks olenemata sellest, kui vanad on tema lapsed. Igas vanuses on lapsel oma võimalused, raskused ja piirangud. Väikese lapsega väiksed mured ja suure lapsega suured mured. Aga kõige olulisem on selle juures, et lapsel on vanemaid vaja ja lapsevanematel on oma last vaja.

Väikese koolijutsi jaoks on kõik uus: numbrid, sõnad, laulud, klassi- ja koolikaaslased ja õpetajad. Pealtnäha võib-olla paistab, et see elumuutus on talle nii lihtne ja mõistetav, aga tegelikult võib ta sees möllata torm. Seega peaks lapsevanema jaoks olema loomulik oma järeltulijat armastada, hoida, mõista, temast hoolida, teda tunnustada ja igati toetada, tabada tema meeleolu ning võimaldada palju värskes õhus liikumist. Peale selle peab vanem iga päev tagama oma võsukesele kindlustunde, usalduse ja usu. Ning mis kõige tähtsam, jagada tuleb nii rõõmu kui ka kurbust ja muret.

Juba minu lapsepõlves oli meie suguvõsas kombeks pidada emadepäeva, isadepäeva, sünnipäevasid, nimepäevasid ja kõike muud, mida vähegi annab tähistada. See aastagi ei tulnud 1. september teistmoodi. Ikka pidu ja meelespidamine. Tänavu tähistasime kooliminekut aga sõprade ja nende laste ringis.

Kui tavaliselt olen usin perenaine, kes teeb kõik ise, siis seekord mõtlesin, et proovin ära Amps Cateringi. Ja nooo okei, tegin ka natukene ise ehk siis pakkusin alustuseks soojaks söögiks brokoli-lillkapsa püreesuppi suitsukana ja kukeseentega.

 

Võin vaid öelda, et Ampsust tellitud toidud viisid kõigil keele alla. Absoluutselt viimane kui üks asi laual oli ideaalne. Muidugi mina oleksin tahtnud, et tiigerkrevetid tšilliga oleks olnud vürtsikad, aga noh, see on pelgalt minu arvamus.

1.Magus-hapu kanavarras
2.Grillitud hiidkrevetivarras tšilli, laimi ja kookosemarinaadis

3.Anžoovis värske kartuli ja vutimunaga, Filosink meloniga röstitud saial ja  rostbiifirull mädarõika ja toorjuustuga näkileival

(teisel pildil, mis ennem veel mainimata jäi )
1.Piprasalaami päikesekuivatatud tomati ja brie juustuga röstitud saial

2.Juustu-jalapeno salat krõbedas korvis ( olgem mainitud, et see oli enamuste lemmik)

Magustoiduks pakkusin ma Järve Amps Cateringi poolt tehtuid maasikad šhokolaadis ja enda meisterdatud rummipalle.

 

Mõnus oli istuda laua taga, head toitu süüa ja lauamänge mängida. Selliseid õhtuid peaks olema rohkem, kus kõik head ja lähedased inimesed saavad kokku ja naudivad õhtut. Ma lihtsalt armastan selliseid kokkusaamisi enim.

Kallid lapsevanemad, kelle lapsed läksid lasteaeda ja kooli, kaunist uut algust teile ning kindlat ja rõõmsat meelt!

Eesti meister i k k a g i s t

Mina kui vana 2003. aasta Eesti meister purjetamises.

Noh, seda tuleb nüüd lugeda nii, et kõige noorem kaassõitja ja kuumadel võistluspäevadel meeskonnale vee peale valaja, aga sellegipoolest 2003. aasta Eesti meister!

Aga juttu tahtsin teha hoopis sellest, et me käisime taas purjetamas. Seekord ei võistelnud, vaid tegime hoopis sellise mõnusa pika akude laadimise nädalavahetuse.  

Neljapäeva õhtul kell 18.00 hakkasime Piritalt Naissaare suunas sõitma. Muidugi meeletu vihm, välk, pagi, aga ega see meid ei kõigutanud. Mõni tund sõitu ja juba sildusimegi Naissaare sadamas.

Juba varahommikul võtsime suuna Soome saarestikkude vahele. Hommikul oli fantastiline ilm, kell 7.15 õrn päike paitamas merd. Kui telefoni pildistamiseks välja võtsin, viskas see just enne foto tegemist pildi taskusse. Seega ei saa seda kaunist hetke kahjuks teiega jagada.

Sõit Soome saarestikku oli rahulik, saime vihma ja tuult, aga laine polnud suur, seega keegi kalu toita ei saanud ja neil jäi delikatess söömata.

Kohale jõudes ainult ahhetasin – millised saared, vaated ja sadamad. Kui te pole käinud, siis siiralt soovitan.

Eriti pean silmas neid pisikesi sadamaid, fantastiline.

Edasi liikusime neljandasse sadamasse, mis iseenesest polnud küll suurem asi, aga Jussarö saar ise oli alles midagi! Metsas kõndides näeb mahajäetud maju, hooneid, laevu – mõtlesin siis endamisi, et miks küll on need nii jäetud, sellise saare peal. Kõndisime kuskil kilomeetri ja jõudsime saare teise otsa, kust avanes imetabane kivine vaatepilt, need kõrgused ja vaated.

Ma vist võiksingi kogu aeg sellises kohas olla ja seda ilu vaadata. Minu jaoks lihtsalt silm ja keha puhkab. Mööda neid kivisi seal turnida ja nautida ümbrust. Metsa vahelt jõhvikaid ja mustikaid korjata.

Pühapäevahommikune ilm oli imeline, päike paistis, aga tuul oli metsikult kõva. Lahe peal olid kahe kuni kolmemeetrised lained, seega saime kõvasti loksuda. Hansukene jäi isegi merehaigeks, aga vaatamata sellele on hea, et kalad said delikatessi. Väidetavalt pidi merehaigusest pääsema, kui end piraadiks teha ehk siis ühele silmale klapp peale panna.

Vaatamata soojadele riietele, soojale pesule oli ikka meeletult külm. See tähendab vaid üht: sellisele retkele minnes tuleb soetada endale tormiriided ei piisa talvejopest.

Minu pika nädalavahetuse reis neljapäevaõhtust pühapäeva lõunani oli siis selline: Tallinn–Naissaare–Elissaare–Tammisaare–Jussarö-Tallinn. Kogu aeg kiirusega 8–10 sõlme läbisime 160 miili. Kogesime päikest, äikest, tormi, vihma, ohtraid laineid. Selline see purjetaja elu on, aga tõeline relax ja eemale saamine oli see küll!

Kui palju olete teie purjetamisega kokku puutunud? Kas jääte ka merehaigeks?

Kui on aeg lasteaeda minna

Pikalt mõtlesin, et millal oleks siis õige aeg lapsel sammud lasteaia poole seada.

Kas alles siis, kui ta saab kolmeaastaseks või vaadata lapse järgi?

No ütleme nii, et kui laps on seltsiv ja saab iseendaga hakkama, siis oleks ju omavanuselised mängukaaslased igati omal kohal. Seega mõeldud-tehtud, saatin avaldused lasteaedadesse. ühest valitust lasteaiast, kus mu armas pisi-Karlikene nüüd esimest päeva on, sain kohe kiirelt jah-vastuse ja arve meilile.

Hommik algas meil suure rõõmuga, et emme, me ju lähme lasteaeda. Mina siis, et jaa, lasteaeda kahekesi lastega mängima ja sööma. Karlile muidugi ei mahtunud see pähe, et kuidas saab lasteaias süüa? Et võtame ikka kohukese, munad ja jogurti kaasa, et tal kõht tühi, aga pikka veenmise peale saime need ikka koju jätta. Kui pärast kolmeminutilist autosõitu lasteaia ette jõudsime, oli Karli nägu tohutut põnevust täis: „Emme, vaata! Seal saab turnida ja liivakast on ka, jeeeeee, lähme juba!“ Teate, milline kergendus mu sees korraks oli ja siiras rahulolu.  Ta oli kohe nõus mängima minema, uudistas kõik mänguasjad läbi.

Suvel algab seal lasteaias hommikusöök, mida ma kusjuures peale lõunaune kardan sama palju, kell 9.00. Kuna kodus ta ei viitsi ise süüa ja on harjunud, et kuskilt kõrvalt lendab midagi head-paremat suhu (loe: ema toidab). Jah, see mu enda rumalus, aga siis ma tean, et lapsel on kõht täis ja tuju hea. Kuid tulles tagasi lasteaia hommikusöögi juurde… Pakuti putru moosiga, millest kolmveerandi ta endale kenasti sisse vohmis. Juurde sai veel saia munavõiga, mis kahjuks kaubaks ei läinud. Aga vähemalt sõi ise. Ehk see kambavaim on lasteaias hea, üks ees – teised järel. Kui kõhud olid ilusti täis, suunduti mängima. Mina aga pidin riietusruumis istuma, et Karl harjuks, et mind ei ole koguaeg seal. Tore on siis istuda ja kuulata, mida mu väike präänik seal räägib ja kas ka mind otsib.

Tunni aja jooksul kuulsin vaid, et õpetaja, mul on pissihäda ja näe, vaata, emme läks ära, pole hullu.

Kell 10.25 tulid lapsed jookstes riietusruumi. Kui Karl mind märkas, hüüdis kohe: „Oi, emme, ma ei taha koju minna!“

Ega tegelikult polnud plaaniski, kiire riiete vahetus ja õue mängima. Siiras rõõm oli näha , et lapsele meeldib, seltsib teistega ja kuulab õpetajate sõna.

Õues on hea turvaline neil joosta seal. Liutorudest alla lastes on pehme pinnas all vastu võtmas, seega tõeliselt lapsesõbralik ja hea. Ja igati mõnus on veel see, et pisikeste mänguplatsile paistab kohe hommikul päike! Mis saaks veel parem olla?

Kuidas on teil möödunud lasteaia esimesed päevad? Kaua pidite ootama, et jätta laps terveks päevaks lasteaeda?